Luksemburg (ja Brugge ja natuke veel Vallooniat)

Et veel ära kasutada viimaseid päevi Kesk-Euroopas, oleme teinud mõned sõidud. Kõigepealt: pühapäeval Brügge, sest sinna pole siiani jõudnud, ja kõik kohalikud ütlevad, et seal peaks ära käima. Eks ta natuke turistikas oli, aga kena vanalinn, palju väikseid tänavaid ja käike, kanaleid ja šokolaadipoode. Esmaspäev-teisipäev-kolmapäev: Luksemburg (ja kogemata vahepeal Prantsusmaa - sealt kaudu viis otsem tee). 

Mootorratturrändurid, Punaste Kuradite võidukäigu lõpp ja Puudutus

Eelmisel nädalavahetusel käisid meil Kaie ja Martijn - mootorraturrändurid otse siitsamast piiri tagant, Hollandist. Esimesel päeval käisime Brüsselis, mis oli üsna omaette elamus juba sellepoolest, et sel päeval peeti maha Belgia-Argentiina jalgpallimäng, mis oli toonud Brüsselisse hulga Punaste Kuradite (Red Devils - Belgia koondise nimetus) fänne oma punaste särkide, must-kollane-punaste parukate, pasunate ja kogu muu atribuutikaga. Kusagilt oli mulle justkui meelde jäänud, et kesklinnas peaks toimuma suurel ekraanil mängu ülekanne. Viimast me siiski ei näinud, küll aga olid kõik endast lugupidavad välikohvikud pannud üles väiksemad ekraanid, mida jälgisid summades nii inimesed, kes midagi tellinud olid, kui ka need, kes lihtsalt niisama möödakõndides sealsamas platsi olid võtnud. Päris paljud fännid jõlkusid aga lihtsalt Grand Place´il ringi, hõikusid ja puhusid pasunaid.

Pärast jaani

Nagu Andres juba kirjutas, olid meil vaatamata Eestist eemalolekule ja minu katkisele käele täitsa vahvad ja muhedad jaanid. Ikka grillimise, salati ja õllega. Ainult ilm oli ebajaanilikult soe ja ilus.

Teine Brüssel

Täna  tegime Brüsseli-päeva. Liisi on nüüd sisuliselt mitteametlikult atesteeritud Brüsseli-giid, oma mitmete pealinna-käikude järel, seega kaarti palju enam vaja ei läinudki. Plaan oli minna loodusloo-muuseumi dinosauruste konte vaatama (ilmselt midagi sellist, mida deidinippide all toodaks välja halva vastunäitena). Täitsa huvitav oli, aga võibolla isegi huvitavamad olid elusad peletised akvaariumides muuseumi ülakorrusel - igasugu mitme- ja paljujalgsed. 

Proklamatsioon: vahel kaotad, alati õpid

Läbi! Või siis mitte päris. Eelmise nädala neljapäeva pärastlõunal oli Arenbergi lossiõues "proklamatsioon", ehk midagi lõpuaktuse taolist. Aktuse osa seisnes selles, et loeti kiiresti ette, kes lõpetavad (hinnete avaldamist netis - ehk "deliberatsiooni" - polnud selleks ajaks veel toimunud, seega väike üllatusmoment), ja pärast võis minna ja programmijuhi käest oma paberi võtta (kuigi ametlik diplom saadetakse tagantjärele). Kõiki programmi inimesi kaugelt kohal polnud, aga need kes olid, olid parekondadega; mitmed insenärid kaitsevad lõputööd sügisel ja mõnel oli ette teada, et sügisel järeleksameid on. Ma ettenägelikult oma paberit ei võtnud, ja hea oli ka, sai rahus veini limpsida ja inimestega juttu ajada. 

Jaan

Jaanilaupäeva hommikul ärkasin üles, võtsin välja filosoofilised artiklid ja hakkasin lugema. Sest ma armastan filosoofiat. Või siis sest lõuna ajal oli eksam, milleks juba nädal aega olin lugenud. Aga õhtuks oli asi läbi, panime Liisiga ühekordse grilli üles, korkisime Leffed lahti ja grillisime isetehtud calvadose--sibula-õuna-marinaadis kana. Ja pärast öö aegu vaatasime üheksakümnendate sarju juutuubist. Lõbus. Ühekordne grill osutus lausa kahekordseks, sest kõht sai täis ja süsi veel jätkus, seega teisipäeva õhtul tegin grillikarpi väikse oksadest lõkke ja sain söed uuesti põlema, ning ülejäänud kana läks peale. Väga hea oli. Ööhämaruses laperdasid pärast mõned nahkhiired.

Enne jaani

Siin mõni mõtteke pärast pikka-pikka pausi.

Paar päeva olen saanud lihtsalt n-ö jalad seinale visata ja aeglaselt kulgemise võlusid nautida. Selle nädala reedel tegin viimase eksami siin Leuvenis. Ehkki eksam oleks pidanud algselt olema juba teisipäeval. Aga...

Kultuurilised erinevused

Üks asi, mida varem üldse ei osanud märgata, ent mis nüüd jalgpallipühadega silma hakkas: siin pole majadel lipuvardaid. Mitte ühelgi, välja arvatud umbes raekojal. Sest üldiselt ju lippe ei lehvitata, rahvuslippe ammugi. Seega nüüd on lipud riputatud rõdudele, akna vahele või kui lipp on väikse puust varrekese otsas, siis see vars kuhugi kinni torgatud. Lipud pole alati ka ainult mustakollapunased trikoloorid, vahel on lipule kirjutatud ka nt inglise(!) keeles "Belgium". Kohalik õlletootja vist ka jagab neid, sest mitmel pool ripuvad selliseid, kus keskmise triibu peal on Jupileri õlle härjalogo ja kõrval MMi logod.

Miniluutsifer ja rahvuslik ärkamine

Kuni kevadeni Belgias Belgia lippe just palju näha polnud. Brüsselis mõnes kohas; Valloonias oli mõne postimaja küljes näiteks. Igasugu pühasid on küll olnud, lipud pole teema. Aga nüüd on järsku toimunud suur rahvuslik ärkamine: lipud majade küljes, akendest välja rippumas, auto külgpeeglite ümber, poodides vimplikettidena, iga kolmanda toote peal ja burksiputkas saab osta toodet Mini Lucifer (kaks lihapulka mingi asja sisse kastetud ja otsapidi karpi pandud). Üldiselt esinevadki trikoloorivärvid koos diaboolilise sümboolikaga, saba, sarvede ja põrgutulega. Tuletagem meelde, et Belgia on seejuures tõsikatoliiklik maa.

Tulbid, Tartu ja masinaehitaja ülesanded

Väike kirjutamispaus, alalise vabandusega ajapuudusest. Ja ainult kiiremaks läheb, sest kohe tulevad eksamid, ja enne eksameid tuleb magistritöö valmis saada (tähtaeg kattub esimese eksamiga). Vahepealset kokkuvõttes... aprilli keskel, pärast Normandiat: Holland! Ja siis veel mõned käigud.

Doktor Dolittle´i momente

Üleeile istusin Agoras ja lugesin midagi, kui mind äkki tabas doktor Dolittle´i moment. Lugesin ja lugesin, kuni äkki sain aru, et ei saa enam hästi keskenduda, kuna ma saangi täielikult ARU, mida kaks hollandi keelt kõnelevat inimest mu lähedal omavahel räägivad. Olen seda keelt õppinud vähehaaval siiatulekust saadik, aga päriselt ikkagi umbes kaks ja pool kuud. Enamasti haaran ma (pingutades) suulisest keelest lauseid ja mõtteid, aga päris suur osa kõneldust on ikkagi paraja udu sees. Ja siis järsku selline hetk. Nautisin midagi sarnast ka tol õhtul koju minnes ja ühest noortekambast möödudes.

Normandia

Etteruttavalt: Étretat

Vahepeal on kirjutamisele paus sisse tulnud, sest kiirevõitu on olnud. Aprilli teine ja kolmas nädal oli vaheaeg... jutumärkides: kogu aja oleks pidanud kõvasti tööd tegema (mida on nüüd saanud järele teha), ent kuna see on katoliiklik maa, siis seda nimetatakse lihavõttevaheajaks. Sai sedagi, ent muuhulgas võtsime kätte ja põrutasime ühel kenal laupäevahommikul Normandiasse. Kui välja arvata ohklemised kiirteemaksude osas, läks kõik suurepäraselt. Mõned reisimärkmed:

Masinist

Nüüd on käes lihavõttevaheaeg, ehk teisisõnu tihe tööperiood. Sel nädalal olen tavalise kahe päeva asemel neljapäevani Gentis ja ehitan masinaid. Iga kord, kui tundub, et kõik on valmis, ilmneb jälle sadakond probleemi, näiteks: korpused ja kohati failid ühe korpuse sees on igaüks erinevas kodeeringus, kui kokku panna, lendab pool teksti õhku, kui konverteerida, lendavad pooltel juhtudel pooled täpitähed õhku. Või tõlkemasinaehitusarhidektuur ehitab kenasti, aga viimases faasis leiab, et UTF-8 on ikka üks ilge jama kodeering, ja lendab ise õhku. Mingi asja sain täna siiski tööle, ja sellest ajendatuna saatsin mingile konverentsile abstrakti, kus lubasin komputatsionaalseid piimajõgesid ja kõrge tõlkekvaliteedi-indeksiga pudrumägesid. Abstrakti süsteemi laadides tekkis korraks pisuke indentiteedikriis... vormi oli vaja märkida nimi, affiliatsioonid (ma siis panin oma kõik kolm asutust kirja) ja: 'country'.

Amatöörmoosekandid

See on siis järjeks eelmisele postitusele - reedel (st siis juba eelmisel reedel) oli suur kursusepidu, kus sai ise piiramatus koguses endale kokteile keerata, mille maksis muuhulgas kinni ülikool, ja kus meie jätkuvalt nimetu bänd kahe setiga üles astus. Kogu asi võttis üsna professionaalse väljanägemise, kui ilmnes, et koos täispuhutavate palmide ja muu kaunistuskolaga olid korraldajad välja ajanud ka kaks suurt võimu ja kolm mikrit, ning kohale ilmus ka üks vilistlane, kellel oli kaasas väike miksimispult.

Elu mõnusam osa märtsisuvises Brüsselis

Pärast pooltteist nädalat vihma ja jahedust tuli kusagilt pahinal tagasi kogu soojus, mis vahepeal kadunud oli, puhus pilved taevast ja inimesed välikohvikuisse istuma. Istusin isegi reedese aju väänava seminari järel osaga meie seminarirahva pluss ühe tuttava hollandlasega otse Leuveni Ülikooli Keskraamatukogu ette välikohvikusse, võtsin oma Kriegi ja märkasin ehk alles tunni pärast, et olen ise sellele mõtlemata möödaminnes ka mantli seljast võtnud - ja et vaatamata sellele oli ikkagi soe. See oligi just see hetk, kui soojus tagasi tuli.

Amatöörradistid

Paari nädala jooksul on nüüd saanud proove teha, koosseisus kursaõde, doktorand ja mina, et sel reedel kursusepeol üles astuda. Võimenduse küsimus on siiani poollahtine, aga kuna väga suur pidu pole, siis ehk kannatab ka akustiliselt (st kahe nailonkeeltega kitarriga) asja ära ajada; vähemalt ükskord varem ühel teisel välismaal on see õnnestunud. Lauljahäält on siiski vaja võimendada; eile proovis tuli doktorandihärral meelde, et tal tegelikult kuskil on üks väike mikker, otsis selle üles, ja pistsime selle otse kidravõimu. Kidravõimust häält ei tulnud.

Tervuren

Kui ma oleks kirjutanud seda postitust veel paar päeva tagasi, oleksin saanud kilgata, et suvi-suvi, meil on siin 20 kraadi sooja, sääsed pinisevad ringi ja nartsissid hakkavad peaaegu juba ära õitsema. Vahepeal saabus aga paduvihm koos novembriga.

Et suvi raisku ei läheks, ja tagantjärele oli see nagu näha hea mõte, tegime neljapäeval väikse tiiru linnast välja, Tervurenisse, kus Liisi turismialaste guugeldamiste järgi üks suur kuninglik palee koos Aafrika muuseumiga peaks asetsema. Piknikukraami (ja siis üksiti ka igapäevasöögi) ostmise peale läks siiski ka omajagu aega, ja minema hakates oli juba pime.

Enter the Matrix

[Sellest tuleb nüüd üks nerdy nerdy nerdy postitus] Aga eile sai üle pika aja natuke jämmi tehtud. Plaan on nimelt kursaõe ja sama programmi vilistlasega kuu lõpus toimuval kursapeol üles astuda. Eks näis; mängisime mõned lood kokku ja kaalusime, kas esitada Suits Vee Peal ukuleleversioonis. Seetõttu tänahommikune tekstiarvutamise harjutustund just väga ärksalt ei läinud...

Lohutust haige olemise päevadeks

Umbes nii eelmise nädala alguses mõtlesin ma sisimas rõõmsalt, et näe, polegi sellel talvel korralikult haige olnud. Üks kord olin haige siia tulles, päris semestri algul, aga nüüd vahepeal pole midagi olnud. Ja suur särav ja sumisev kevad paistis juba käes olevat, mis andis lootustandvaid märke sel talvel mitte enam haigeks jäädagi. Mind ei kallutanud kahtlustele ka tõik, et arvestatav osa minu erinevate seminaride kaastudengeist tatistab, köhib ja turtsub ning et Andres oli just äsja haigestunud. Mu peas oli lihtsalt kindel arusaam, et ma ei jää ju enam kevadel haigeks, et nüüd on haiguste hooaja jõnksust ülesaadud. Isegi kui ma ärkasin pühapäeva hommikul krõbeda kurguga, lasin enesekindlalt taruvaiguvurtsu kurku, panin riidesse ja läksin jooksma, seetähendab katsetasin ignoreerimistaktikat. Paraku toimis see vaid mõne tunni, siis otsustas haigus oma töö teha. Nii palju siis sellest - ärasõnumisel on oma ikka kindel vägi sees.

Pärlid ja päiksepaiste

Täna, tegelikult eile ka, on väga soe olnud. Keskpäeval hommikut (Liisi jaoks brantši) sööma siirudsimegi aeda, ja jäime sinna kuni oli aeg lõuna peale hakata mõtlema. Põõsad õitsevad, esimesed kollased liblikad laperdavad pisut segaduses ilmel ringi, kaks kiritigu on end suurte kollaste õitega põõsa okstele vinnanud ja rohu sees toimetavad sipelgad. Täna õhtul oli veel nii soe, et käisime aias kuupaistes kakaod joomas.

Vol 2 ehk kevade algus Leuvenis (de facto)

Erinevalt Andresest ei ole ma sellesse blogisse juba mõnda aega kirjutanud. Viimati kui kirjutasin, oli talv või vähemalt midagi talvelaadset ja sess, mis venis nagu siirup (ja samas jõudis iga eksam ikka liiga kiiresti kohale). Kui ma 27. jaanuaril viimase essee ära saatsin, võtsin natuke aega, täpsemalt pool tundi, puhkamiseks ja seejärel hakkasin pakkima, et kolmeks nädalaks koju lennata. Seda sessijärgset ja neli kuud välismaal olemise järgset kodusolekut ei ole nii lihtsalt võimalik kirjeldada. Paar olulisemat ja meeldivamat (segiläbi) märksõna ehk siiski: kodu (lihtsalt kodu, kodu, kodu), Tartu, ema toidud, taimetee, kohvitamised-veinitamised sõpradega, jalutuskäigud, lugemine, kinoskäik õega. Üsna hirmus oli see hetk, kui tuli teade, et nüüd on kõik eksamitulemused üleval. Kõigi tulemuste korraga teadasaamises on midagi selle tunde sarnast, nagu suurt plaastrit kiiresti ja ühekorraga ärarebides. Teisalt pole mul midagi kurta - eksamitulemused olid väga head. Üks neist lausa nii hea, et välistudengite infosessioonidel oli meile mitu korda teatatud, et seda hinnet ei maksa meil tegelikult oodata. Nojah, vahel võib ka selliseid üllatusi ette tulla.

Patriootlikud fritüristid, eesel ja ropud haned (Valloonia)

Nivelles' linna sisse sõites kostusid taamalt marsitrummid. Esimesena nägime me Vaaraosid. Kostümeeritud mehed ja poisid ees, marsiorkester trummide ja tuubadega taga. Leidnud kitsaste keskaegsete tänavate vahelt lõpuks parkla, kuhu mahtus parkima, seadsime sammud keskväljaku poole, kus pidi seisma 6. sajandi katedraal. Linnas oli käimas mingi karneval, ja edasi minnes ilmus nurga tagant välja jälle järgmine seltskond, mõniteist kuni mõnikümmend tegelast, orkester sabas. Vaaraod, Jalgpallihuligaanid, Hernehirmutised, Patriootlikud Fritüürimüüjad, Ameerika lippudega Inimhotdogid (lipu triibud olid ka hotdogidest), suured karvasest riidest vorstisabad pintsaku alt välja tolknemas. 

Kevad Flandrias

Pisikesed rohelised linnud siristavad pargipuude okstel, lumikellukesed ja võõrasemad õitsevad ning ilm vaheldub särgi ja vihmamantli vahel. Kevad. Kevadega koos tuli (kodumaareisilt) Liisi, uus semester ja praktika algus.

Gentis käimine läheb nüüd iganädalaseks, kuid päris mitte igapäevaseks, koolis on jätkuvalt vaja ka käia. Praktikafirma asub ühe Genti kesklinna ostukeskuse ülakorrusel, suure kontoriks uuristatud korteri ruumes. Esimesel päeval anti kohe võti ka, ja öeldi, et pane tuled kustu, kui viimane oled.

Morbiidne konvergents

Eksamid toimuvad Leuvenis nii, et ühes saalis on tihti koos mitu eksamiseltskonda, ja kui mõni neist on selline silma järgi baka/nooremapoolne, siis nad kannavad tihti musti ülikondi ja triiksärke. Enamik eksameid on suulised kirjaliku ettevalmistusega, ehk mõned tunnid kirjutad, siis lähed kirjutad nime tahvlile ja kui järjekord sinuni jõuab, lähed seletad õppejõule, mis sa kirjutasid. Paljud lahkuvad eksamiruumist vastamisele üsna morni näoga, ja tagasi tulevad tihti veel mornimalt, moodustades perioodilise leinameeleolus rongkäigu. 

Sünnipäevaks: trobikond puid ja peidetud Markoveid

Järgmine eksaminant!

Eilne sünnipäev möödus väga... tegusalt. Hommikul pool seitse üles (Liisi oli hommikusöögiks head-paremat hankinud, see oli tore), natuke kordamist ja siis kõnetuvastuse eksamile. Kloostrikellade, sireenide, rongi mühina ja tipptunniliikluse kuma taustal seda väiksemat raudteepoolset tänavat mööda kämpusesse vurades mõtlesin, et noh, vähemalt omamoodi meeldejääv. Eksam polnud elektrotehnika instituudi katakombides kus loeng, vaid hoopis termotehnika instituudis. Mitte päris küll pildil olevas ruumis, aga selle kõrval, kus mille seina kaunistasid raskest rauast ahjuluugid. Eksami jooksul pidi ka käima kaks korda suuliselt oma lahendustest aru andmas. See on mingi selle ülikooli värk, et suur enamus eksameid on kas suulised või "suulised kirjaliku ettevalmistusega" nagu see.

Jäävustest ja tulevustest

Oli üks aasta - ja siis sai see läbi. 2013 voolas minema nii kiiresti nagu vesi, mida oleks sõelaga kantud. Mul ei ole tulevaks aastaks mingeid suuri lubadusi, aga mul on palju mõtteid ja lootusi. Ja kogemusi - kui tagasi vaadata. Sest kuigi tundub, nagu oleks aasta kiiresti möödunud, siis sellele päriselt tagasi mõtlema hakates tundub see palju pikem kui 365 päeva, sest kuidas oleksin ma nii lühikese aja jooksul jõudnud nii palju teha või näha või tunda või kogeda? Samaaegselt töötada ja õppida, konverentse külastada, uusi inimesi kohata ja mõnega neist päriselt sõbraks saada, Saksamaal käia, suve nautida, lugeda, vaadata, kuulata, sõpradega veini juua, nii palju rääkida ja mõndagi rääkimata jätta, suvehommikuti perega kohvitada, marju süüa, kasta ja korjata, vennale tema ülikooli- ja erialaotsingutel kaasa elada, taotleda ja taotleda, et siis võimalusi saada ja nendeks võimalusteks valmistuda, pabereid ajada, elukohta otsida, muretseda ja rõõmustada, läbi poole Euroopa pärale jõuda, samaaegselt igatseda ja kohaneda, aasta lõpus tagasi vaadates oma mineviku tulevikuhorisonte tuletada, olnut vaadata ja eesolevat kujutleda. Ja vahel nagu imestledes korraks ära tunda - oota, praegu on siis nii, et ma olen nüüd siin, näiteks Belgias - kes oleks võinud arvata?! Mõneti on kõik need hetked praegu kusagil siinsamas korraga olemas...

Rahulikud tormised jõulud

Jäkan sealt, kus eelmises postituses pooleli jäin, sest eks alanud ju jõulud mõnes mõttes juba sealt.

Kuna ilmad olid nii soojad ja me olime kodust eemal, siis mul oli tükk aega äärmiselt jõulukauge tunne, aga viimaks, paar päeva enne jõule tuli sisse selline soe, hubane ja mõnus meeleolu, mida võib vabalt jõulutundeks nimetada. Mis väga oluline, üle pika aja ei saabunud ega lahkunud see tunne liiga vara. Nii et vaatamata sellele, et olime kodust kaugel ja see kurvastas mind veidike, oli tegelikult kõik ikkagi täpselt väga õige ja hea.

Jõulueelne

Reedega sai läbi minu nädal, mis oli pühendatud globaalsele valgustusele. Essee tähtaeg oli kell 12.00 ja nimetatud kirjatükk tuli paberil toimetada täpselt selleks ajaks õppejõudude postkastidesse Lettereni maja viiendal korrusel. Kell 11.30 tormasin suure hooga õige ruumi poole, kui märkasin enda ümber ka teisi tormlejaid, kõigile paberid käes. Küllap oli 20. detsember paljudes ainetes see oodatud-kardetud due date. Igatahes kujutasin juba ette kõiksuguseid stsenaariume, et kui ma  ei jõua, kuidas siis kogu suur töö lihtsalt tuulde jookseb ja mida selle vastu teha võiks. Aga kui pärast selle sama aine seminaris, mis toimus alles pärastlõunal, seega esitamistähtajast mitu tundi hiljem, mitmed inimesed rahus oma hard copied õppejõule viisid ja too need ka sama rahumeelselt vastu võttis, sain aru, et olen jälle asju natuke ülemõelnud. Kuigi siin jäetakse tihti kõiksugustest ametlikest asjaajamistest väga karm mulje - et kõik asjad peavad toimuvad punktipealt täpselt, tagantjärele midagi muuta ei saa, õppejõuga ei tohi eksami tagasiside osas otse ühendust võtta jne. - siis tegelikult tuleb siin omandada teatud zen-suhtumine, et küllap ikka kuidagi saab.

Sääsk ja vaaraohani

See hommik kui kõik härmas oli.

Viimane koolinädal! Möödus Java-projekti lõpetamise tähe all, mis lõpuks öötundide arvelt ka valmis sai (pidi tegema kullaotsimismängu nimega Gold Rush, reeglid ja konsept oli ette antud, implementeerima pidi ise; asi ise üsna lihtsakoeline (ei = 'lihtne teha'!) minesweeperi-taoline lauamäng, aga kui raporti jaoks koodi wordi kopisin avastasin, et seda oli kokku - siis kui leheääred ja reavahed olid minimaalseks keeratud - 20 lk). [Pisike updeit: avastasin, et projektifaili saab lihtsalt exe'ks teha; seega: selle lingi all on zip arhiiv, kui see lahti pakkida, peaks olema mängitav (töötab windowsi peal; Java JRE peaks olema installitud, kui pole, saab siit)]. Ainete viimastes loengutes soovisid kõik õppejõud häid pühi [just sõnaga holidays]  - mis on muidugi paras huumor, sest mingeid pühi puhkuse-tähenduses meil küll pole, vastupidi, nüüd kõige tõsisem õppimine alles algab. Sest jaanuaris on üksteise otsas mustmiljon eksamit, ja selleks ajaks tuleb nt mul, muuhulgas: osata 2x paremini Prologi, 9x kiiremini formaallingvistikat, ja ∞ x paremini tehisintelligentsi otsingutehnikaid. Need numbrid põhinevad kusjuures empiirilisel vaatlusel.

Friikad, vol 2

See postitus käsitleb taas friikartuleid ja on mõneti vastuseks minu hea sõbra Kadi hiljutisele blogipostitusele, kus tema omakorda vastas oma kogemuste ja meenutustega minu viimatisele muljetamisele igavesti  kokkukuuluvast paarist (a´ la Eesti muld ja Eesti süda) - belglased ja friikad. Teisalt on see ka lihtsalt jätkuks mu enda frii-mõtetele.

Talv ja dirižaablid

Nüüd on juba paaril hommikul aias härmatis maas olnud; ja eile kui õhtupimeduses kämpusest tulema hakkasin, oli rattasadul jääs. Samas rohi ja veel nii mõnedki põõsad rohetavad, päike paistab ja linnud laulavad (kaasaarvatud üks kaaren, kes ühe maja räästas patseeris ja kaeblikul häälel korrutas, väga ebakaarnalikult, krää-üüü, krää-üüü, kui me parasjagu täna hommikupoolikul pesupesemisjointist pesu pesemast tulime). 

Söömisi ja joomisi

Alati natuke ajast maas, kirjutan paarist viimaste kuude toredamast söömisest-joomisest.

Miks Flandrias raudteel jalutada ei tasu

Eile oli jälle Genti asja, nimelt toimus seal ühepäevane kohalik lingvistikakonverents. Päris alguseks kohale ei jõudnud, kuna öösel palju magada ei õnnestunud, kuna naabrimees jõi ennast täis ja
tegi pärast seda hommikupoole ööd metsseahääli, seega hommikul kuue ajal õnnestus mul äratuskell tagantkätt kinni vajutada. Ja siis kui minema sain, rongist maha jääda: otsisin netist rongiportaalist välja vajaliku rongi, Sintklaasis ümberistumisega tundus hea variant, 7 minutit näis rongivahetuseks piisav, kuna vajalikud perroonid kõrvuti ka veel paiknesid. 

Brantš

Mõista-mõista, kuspool asub rahvusvaheline lennujaam?

Täna hommikupoolikul laulis kuskil lähedal puus mingi käotaoline (tegi mitte ku-ku, vaid ku-ku-u-ku) ja päike paistis kapsuniväel-soojalt. Seega tegime aias brantši, sõime kreemicroissante ja jõime piimakohvi.

Pärast Heverleesse õppima vändates tegin kena ilma ettekäändel veidi suurema tiiru, põllu vahelt ja läbi Abdij van Park'i, jõudsin välja kuhugi Kagu-Heverleesse (linnalõpumärk tuli ette), väntasin künka otsa ja uuesti alla ja tornide järgi orienteerudes leidsin uuesti koolitee ka kätte.

Gent vihmas

Meenutab natuke Potsdamit kuidagi.

Täna oli Genti asja. Kargasin hommikul rongi peale ja tunnikese pärast olin kohal. Nimelt vahepeal lugesin eelmiste aastate praktikaaruandeid ja mõtlesin välja, et tahaks oma praktika teha ühes Gentis asuvas keeletehnoloogia-ettevõttes. Tegelikult kahe vahel olingi, teine oleks ka Gentis olnud, ja kolmas on küll Leuvenis, aga ei pakkunud mingit konkreetset projekti. See aga küll: nimelt ma hakkan nende masintõlkemasinat täiendama, ja kusjuures: keelepaari inglise -> eesti osa. Põnev-põnev.

Õlu

Vahepeal peaks ka mainima suurepäraseid kulinaarseid elamusi. Viimasel paaril reedel oleme pärast loenguid väljas käinud ja Belgia maitseid nautinud. Seekord siis võtsime ette ja käisime ära Belgia rahvusköögis frituuris, ja mugisime siis pärast raekojaplatsi ääres oma pakse rasvaseid friikartuleid süüa. Frituurid on siin igal pool, ja neid leida on lihtne, sest läppunud rasva ja majoneesi aroom levib kaugele, eriti tuulisematel päevadel. Imestusväärselt pole siin samas peaaegu üldse pakse inimesi. Ilmselt rattasport. 

Ühest kaugest nädalavahetusest

Kuumade ja kiiresti tegutsevate eestlaste esindajana kirjutan siia nüüd postituse ühest pikast ja toredast nädalavahetusest, mis oli õigupoolest juba ... kuu aega tagasi.

Nädalavahetus algas neljapäevase, 31. oktoobri õhtuga, mil siin tähistatakse Halloweeni. Kuigi mingisugust pühakutepäeva on siin umbes sel ajal juba kaua peetud, siis Ameerika-pärane Halloween on siin üsna viimase aja nähtus. Samas, kui Eestis tähendab see kõige enam vaid kõrvitsakujulisi kaunistusi poelettidel ja ööklubide eriprogramme (vist? pole ise käinud), siis siin kaunistatakse ka kodude uksed ja aknad kõrvitsate ja kollidega ning uste taga käivad väiksed tondid ja kummitused kommi nurumas.

Sa tead et su ülikool on rikas, kui...

...rektor saadab meili, et KU Leuven on otsustanud olla solidaarne ühe teisel pool maailma asuva saareriigiga, kust hiljuti torm üle käis, ja aidada neid 10 000 euroga, ning kutsub kõiki ülikoolikondseid sinna fondi omalt poolt lisa andma.

Täna oli Leuvenis terve päeva paks udu. Pärastlõunal käisin väikest konverentsi kuulamas - eile ja üleeile oli noomenifraasi workshop, täna ja homme komplekssete lausete oma. Väike lingvistikamaailm, loomulikult oli seal kaks taani professorit, keda ma Salosest tean, mõned siinsed keeleteaduse doktorandid, keda ma Leidenis kohtasin, ja üks Viini korpuslingvist, kelle kursust ma seal erasmuslasena võtsin (kusjuures siis mulle see aine nii väga ei meeldinud, aga tagasi vaadates on see ilmselt kõige kasulikum, mida ma seal olles võtsin).

Pärast väntasin jälle Heverleesse, et koduinstituudi arvutiklassis (astusin sisse, panin tule põlema, laes hõljusid ca pooleteise m läbimõõduga õhupallid; kõrvaltruumist kostis Zeppelini ja kohati huikeid) mõni tunnike õppida veel jõuda. Tagasi koju vändades tuli terve uduse tee jooksul vastu umbes kaks inimest, üks rattur ja üks Ahmed, kelle saatuseks on mööda tühje baare käia ja roose müütada.

Rustikaalne

Kuna seekord on [mingi järjekordse püha] tõttu pikem nädalavahetus, siis võtsime ette teha väljasõit. Kuna ilm oli päikseline, siis vaatas Liisi reisijuhiraamatust välja vabaõhulise atraktsiooni, nimelt Valloonia losside külastamise. Kesk-Valloonia piir asub siit umbes pooletunnise sõidu kaugusel, ja lossikesi ja kloostreid seal reisijuhi järgi jagub. Siit piki N25'te sõites on kahe riigipoole piir künka otsas, ja orgu laskudes on tõepoolest tunne, nagu olekski teise riiki sattunud - sildid ja reklaamid on prantsuskeelsed (ja roosamad), majad on teistmoodi, maastik on künklikum ja ruumi oleks nagu rohkem - üle küngaste laiuvad naeripõllud ja pöögimetsad.

Voronoi tesselatsioon

"Really, it's just a fancy name for this simple diagram here," seletas professor machine learningu loengus juulikuus LSA suvekoolis diagrammi kohta, mis punktide vahelisele alale piirid tõmbab ja seega uutele puntktidele klastrid valib. Sel nädalal jõudis siinne samanimeline aine ka sarnaste teemade ja meetodite juurde, seega ma isegi sain loengus enamjaolt aru, mis värk on. Valimist on vahepeal ka muis asjus ette tulnud.

Killukesi sellest, mida ma Belgias elades õppinud olen

Hakkasin ühel päeval loengust kodu poole sammudes mõtlema, et lisaks uutele akadeemilistele teadmistele olen siin õppinud ja teada saanud ka väga palju muud (kui saab üldse sellist vastandust akadeemiliste ja muude teadmiste vahel luua). Ma siis mõtlesin, et loen vähemalt mõne üksikugi neist teadasaamistest siin täiesti suvalises järjekorras ja kaootiliselt üles. Niisiis, selle pooleteise kuuga olen õppinud/teada saanud

Elektriline hingeküünal

Reedel tuli mõte et vaatamata tihedatele õpingutele võiks ikka vahelduseks välja sõita ka. Kuna mul oli poole seitsmeni kõnetuvastuse praks, siis jäi sõit pimeda peale, aga no ikkagi. Liisi oli välja vaadanud Leuveni lähedal asuva Horsti lossi - pärast mõningat keerutamist mööda väikseid äärelinna- ja külateid jõudsimegi kohale.

"Lingvistika." - "Aaaaa. Ok."

Vahepeal läks jälle peaagu särgiväel-soojaks.

Reedel oli kõnetuvastuse loengu esimene praks, kus pidi matlabis helijuppidega mängima ja toone genereerima. Üks harjutus oli luua puhas toon ja siis selle sagedust ja sämplite arvu varieerida; panin tähele, et kui sagedus on kas 2x väiksem või sama mis sämplite arv, siis läheb muidu sirge sageduse plott mingiks väga imelikuks ja heli on ka päris veider. Küsisin siis praksiassistendilt, et mis värk. See küsib vastu, et kas ma Nygquisti teoreemi tean? - Ei tea. Joonistab siis mulle mingi ploti paberile, seletab midagi matemaatilist ja kui ma ikka aru ei saa, kirjutab paberile mingi ruutjuurega ülesande, et no näed see on ju lihtne matemaatika, palju näiteks selle vastus siin on. - Ei tea. - Oot. Mis alalt sa tuled?

Ahvid, vol 2.

Noja ma siin siis maadlen jätkuvalt oma programmeerimiskeeltega...Kohati kammib ikka väga ära, näiteks üritasin konkreetselt tund aega aru saada, miks järgnev Prologi predikaat töötab.

Ahw(lus)

KU Leuven on küll kaugelt kõige kaootilisem ja segaorganiseeritum ülikool, kus ma õppinud olen (isegi võrreldes Viiniga)... Esimesel nädalal jäid ained ära ilma mingi (või väga lühikese) etteteatamiseta, õppejõudude vastavad sõnumid ei jõua kohale, mõni tund enne loengu algust muudetakse toimumiskohta ja eeldatakse et kõik tsekivad iga mõne tunni tagant õppeinfosüsteemi ja ülikooli meili, õppeprogramme ei saa kinnitada (siin ei piisa sellest, et ainetele ÕISis regada, keegi bürokraat peab selle ka kinnitama), seega programmijuht istub öösiti üleval ja kinnitab neid, (hingetõmbepaus),

Proton, Prolog ja Härra Bayes'i ebamoraalsed vanemad

Läksin siis ükspäev lõunapausi ajal võileiba ostma - Arenberg III kämpuses on koht (st see on ainus koht) kust saab suppi ja võileiba, lähim Alma on kaugemal lossipargis. Seisan pikka aega järjekorras, valin võileiva, seisan järjekorda, kus on kirjas, et "Cash & Proton", kuna sularaha polnud; teises järjekorras on ainult "Cash" - aga mul nüüd ju ilus sinine kohaliku KBC kaart taskus.

Lõbusaid jalgrattureid

Leuven on jalgratturite linn. Tundub, et enamik inimesi sünnib siin jalgratta seljas (küllap on see siinsetele emadele vähemalt sama valus kui Norra emadele, kelle lapsed sündivat suuskadel). Seetõttu on siinsed jalgratturid lihtsalt uskumatult osavad ja tihti ka väga lõbusad vaadata. Ma olen hakanud selliseid eriti meeldejäävaid rattureid alateadlikult n-ö koguma. Mõtlesin, et panen siis vahelduseks mõne hetkepildi siia ka kirja.

Politseinik ukselävel

Täna tegime tõsist koristuspäeva, sest eestuba oli meil jäänud sisse kolides kiirga kuidagi poolikult koristatud ja uut tolmu oli juba ka settinud. Majja tekkis ka uus elanik, see keegi tütarlaps, keda kooli alguses siin polnud - tuli välja, et pole tudeng ka. Koristame siis agarasti, kui heliseb uksekell, lähen vaatama, lävel seisab relvastatud politseinik, paberipakk käes, ja ütleb et tuli kellegi "mister Carjous'e" pärast. 

No oligi juba aeg. Siin on nimelt selline sisteem, et kui registreerid ennast linnakodanikuks, siis tuleb mõne aja pärast politseinik tsekkima, kas sa ikka elad seal, kus sa kirjutasid, et elad, ja ega sul seal peale sinu veel viiskümmend illegaalset immigranti äkki ei ela. Astus siis sisse, surus kätt ja palus endale tooli ja minu passi, võttis pastaka välja ja hakkas oma pabereid täitma. Üks retuusides migrant, veel linnaregistris käimata, mul muidugi toas seisis, loomulikult pandi siis nimi ka kirja ja lubati uuesti tulla, kui migrant ennast ka ära registreerib. Aga isenesest viisakas härra oli, tegi nalja ka ja siis läks minema.

Fifty-sixty sitsueission

Kaunis reedehommik.

Ma olen nüüd siis agarasti kõikvõimalikes ainetes käinud, et valida, mida endale valikuks võtta. Valikaineid tuleb vähemalt neli võtta - ent vahepeal selgus, et avalikus õppeprogrammis on pisike viga, kõrgema taseme programmeerimist ei tule varem-mitte-programmeerinud inimestel mitte asendada algkususega, vaid tuleb võtta mõlemad, algkursus üheks valikaineks. Aina enam tundub, et insenäridel - meie AI programm jaguneb nimelt kaheks valikuks, insenäri- ja arvutiteadus, ja keeletehnoloogia - on kohustuslike ainete hulgas palju põnevamad asjad, näiteks machine learning ja Bayes'i statistika. Läksin siis ükshommik pärast tehisintelligentsi loengut programmijuhi jutule, et äkki ma vahetas oma valiku hoopis ära (ja võtaks osa keeleaineid kt valikust valikainetena - ent mitte kõiki, iseäranis seda generatiivse lingvistika ainet). Programmijuht on meil selline täitsa mõistlik mees kusjuures. Seletas, et oleks põhimõtteliselt küll võimalik, kui nüüd kiiresti toimida - aga et praktikale minna on insenärimoodulist palju keerulisem, ja üldse võiks nii ka teha, et ma teeks avalduse osade keeleainete eemaldamiseks programmist - "mis sa ikka siin uuesti keeleteadust õpid" - ja võtaks lihtsalt selle arvelt neid insenäriaineid. Siin on nimelt nii, et kui suudad näidata, et oled mingit ainet juba varem õppinud, siis seda võtma ei pea.

Velo, Alma, Prolog, Java

Võtsin kolmapäeva hommikul ratta ja hakkasin kooli poole sõitma, kui sadula all käis mingi raks ja järsku oli kuidagi iseäranis ebamugav istuda. Vaatasin siis ühe foori ees oodates järele, üks jupp oli ära murdunud. Pärast hommikusi loenguid vurasin siis uuesti Velo'sse, kust ratas renditud, ja mis üksiti nagunii Heverlees on.

Tublid katoliiklased

Minu uue koduülikooli täisnimi on Leuveni Katoliiklik Ülikool, mida küll üldjuhul lihtsalt KU Leuvenik lühendatakse, eriti ingliskeelses kontekstis. Mingit nähtavat usuteemat muidugi enam ülikoolis alles pole, peale selle, et aasta alguses rongkäigus käivat teoloogiaprofessorid kõige ees kuuldavasti, ja siis teised professorid nende järel - aga seda olla ka arutatud nüüd, et ehk peaks muutma. Lisaks olen ma tähele pannud, et auditooriumides on kuskil eesseinas väiksed tagasihoidlikud puust ristikesed, ja needki sümmeetrilised + kujuga. Ükspäe leidsin mingi ülikooliga seotud keeletandemi süsteemi lehe ja regasin end sinna, mõeldes, et ilmselt keegi siin vahetusest eesti-flaami pole huvitatud, aga no proovida ju ikka võib; Leipzigis ma ju isegi leidsin ühe sellise. Ankeeti täites tuli muuhulgas märkida, millal sul aega on - ja kas tubli katoliiklane võib pühapäeval tööd teha? Muidugi mitte.

Tütarlapsed käpuli munakivel

Esmaspäeva õhtul oli niisiis kursuse istumine, mille üks kohalikest oli kokku kutsunud. Täitsa tore oli, umbes kümmekond inimest ilmus, istusime mingis pubis ja ajasime juttu. Üksiti sai muidugi Belgia õllesid degusteeritud - neid on siin ikka igasuguse maitse ja värviga. Huvitavaid teadmisi ka: Belglastel on üldiselt kolm eesnime: oma nimi ja ristivanemate nimed, meestel siis järjekorras ristiisa-ristiema ja naistel vastupidi, kolmas nimi tihti lühendatakse nimetäheks, ja eriti siis, kui vastassoost ristivanema nimest ei saa oma soo varianti teha, a la Martina > Martin jne. Aga vahel pannakse neljandaks mõni vanavanema nimi, näiteks minu kõrval istunud tütarlapse neljas nimi oli tema vanaisa oma - ent seda id-kaartile polnud pandud, kuigi kuskil paberil olla olemas. Ja kusjuures ristivanemate saamiseks pole vaja last ristida, need lihtsalt pannakse kirja. Teisel pool kõrval istus iraanlane, seega üht-teist Iraani kohta sain ka teada (müstiline maa!).

Kolmas vähemus

Käisime reedel esimest korda pesumajas - asub meie majast mõnisada meetrit õnneks. Meil loomulikult pesumasinat majas pole - milleks, küsis omanik esimest korda meile ringkäiku tehes, nad ju viivad oma musta pesu igal nädalavahetusel koju. Kusjuures, reede päeva ajal käisin raudteejaama juures pangas arvet avamas - meenus kohe Dylani kirjeldus Leuveni reede-häälest, milleks on kohvrirataste krõbin kõnniteesillutisel. Igatahes, käisime siis ja mõistatasime kuidas see masinavärk käib ja kuhu oma 4,5 eurot toppima peab, õnneks keegi prantslanna (valloonlanna?) koos emaga oli ka seal ja aitas meid lolle immigrante (küll pigem viipekeeles, inglise keelt ei mõiganud kumbki teabmis palju). Pärast tuli sinna maroko perekond (sest isal oli selja peal suur kiri "Morocco"), kelle poisinagad jooksid terve aja ringi ja tallasid laua peal, kus teised inimesed on pesu lapivad... midagi on neis (ka kohalike jutu põhjal) kuidagi sarnast venelastega. Tähendab, mitte nende toredate intelligent-venelastega kellega ma iga august Leedus lõkke ääres teadusest ja maailmaasjadest vestlen, vaid selliste, noh, nende teiste venelastega.

Brüsselist ilma Pissiva Poisita

Oma siinoleku esimese täisnädala keskel käisime Andresega Brüsselis. Andres käis seal asjalikel põhjustel ja mina ehk pisut vähem asjalikel.

Olin jõudnud rongis teel Leuvenist Brüsselisse mõelda, kui väga erineb meie seekordne välismaal elamise kogemus eelmisest. Viinis elasime metropolis, kõigi võimaluste ristteel. Siin elame väikeses ülikoolilinnas, mis on mõnes mõttes nagu Tartu (ja ei ole ka). Ja ma olin omaette arutlenud, et kuidas oleks elada Brüsselis ja sõita hommikuti Leuvenisse kooli (mida ka nii mõnigi siinne tudeng harrastab). Kuidas oleks elada vahelduseks jälle ühes Euroopa tõeliselt suurtest.

Esimesed pildid Belgiast

Uus kodu

Kohustuslik pilt linna suurimast nukumajast.

Ühel vihmadusel reedel ületasime Belgia Kuningriigi piiri. Öö varjus saabusime Leuvenisse ja kolisime ajutisse korterisse. Laupäeval käsin QITL5 konverentsil, kus muidugi, väike-lingvistika-maailm, kolm tuttavat nägu kohe ees oli.
Elamise leidsime kokkuvõttes üsna lihtsalt. Paari kohta käisime vaatamas ja kolmandasse jäime, kuna iga lisaöö majutuses oleks 50 euri rahakotist röövinud. Seega meie uus elukoht on nüüd Leuveni idaosas, väljaspool ringi, Kessel-Lo's Kuninganna Astridi tänaval. Maja on kena aga korter tahtis päris põhjalikku koristamist, lisaks käisime Ikeas ja ostsime paar mööbli-, lambi- ja vaibatükki juurde (Ikea asub Brüsseli külje all, seal teretavd kassanäitsikud juba bonjour'iga). Kööki jagame kolme flaamlasega, üks peaks veel juurde tulema; vannituba on ka eraldi aga sisuliselt enda oma, ja flandria piimanägu-noormehed väga suured kokad (ega nõudepesijad) just pole (sh arutavad et omanik peaks ikka koristaja palkama ja et tasub ikka jah pigem väljas süüa) aga tunduvad esialgu muidu toredad.

Selgituseks

Ühesõnaga, minust sai insenär, või ehk kunagi saab, kui ma selle keeletehnoloogia programmi suveks ära lõpetan, mida praegu siin Leuvenis alustan. Liisist sai taas akadeemiline rändur, täitsa juhuslikult juhtumisi samuti KU Leuvenis. Siia juurde väike salmiakkijäätisene reisipilt tee pealt Rootsimaalt:


Ja Taani väinu ületades lendas laeva kõrval üks selline rahuloleva näoga tegelane: