Teine Brüssel

Täna  tegime Brüsseli-päeva. Liisi on nüüd sisuliselt mitteametlikult atesteeritud Brüsseli-giid, oma mitmete pealinna-käikude järel, seega kaarti palju enam vaja ei läinudki. Plaan oli minna loodusloo-muuseumi dinosauruste konte vaatama (ilmselt midagi sellist, mida deidinippide all toodaks välja halva vastunäitena). Täitsa huvitav oli, aga võibolla isegi huvitavamad olid elusad peletised akvaariumides muuseumi ülakorrusel - igasugu mitme- ja paljujalgsed. 

Väike kultuurierinevuse-moment ka. Prantsuse (pikendusena ka valloonia, omakorda selle pikendusena Brüsseli) ja vene kultuuris on mitmeid sarnaseid iseärasusi, üheks neist on nähtavasti laste kanseldamine avalikus ruumis. Miks ma just vene välja toon - ma nimelt omal ajal töötasin paaril suvel muuseumiasutuses, kus käis nii eesti kui vene lastegruppe. Ühesõnaga, nimetatud sarnasus siis seisneb selles, et mõlematel lastakse vabalt ringi joosta ja täiest kõrist kisendada (eriti kajavates ruumides) ning rusikatega eksponaate taguda.

Mõned linnapildid siia vahele:

Kuningapalee väravad (väsinud lõvid ja kusehais)

Pillimuuseumi fassaad.

Just oli kinni pandud.

Läksime läbi Europarlamendi pargi ja käisime Jourdanpleinil söömas (nüüd ma olen maitsnud lisaks friikartuli-dürümile ka frikadelli-dürümit, multikulti kiirtoidu kujul), ja edasi vantsisime Justiitspalee juurde, kust Liisi sõnul hea vaade linnale pidi avadenama. Hämmastavalt mägine linn tegelikult. Vaade oli natuke udune, aga, vaade siiski. Palee ise oli ka paras vaatamisväärsus. Tellingud ees, aga peasissepääsu juures mingit erilist keelumärki polnud, läksime siis sammaste vahele luusima. Seespool ustel olid küll keelud ja sügavamale komplekssi viivatel koridoridel võred ees, aga natuke sai ringi käia. Ilmselgelt me polnud ka esimesed, kes selle võimaluse olid avastanud. Ülemistel korrusel samas paistsid tuled ja paar pintsaklipslast vahel lipsas mõnest uksest välja. Käisime ka tiiru ümber palee - meeletu suur ehitis - aga hoidsime distantsi, asfaldid vedelesid siin-seal kuskilt ülalt pudenenud kaunistuste ja võlvide tükid. Mõned pildid:

See lihtsalt parkis(?) seal ääres.	Lõunamaa lapsed trepi ees palli mängimas.
Pilk teisele poole.

Pärast jalutasime veel omajagu ringi. Võibolla see ehitis iseloomustab kogu seda linna - kunagise kuningriigi kauge hiilgus ilmutab end siin-seal ratsamonumentide, paleede ja pügatud pargikeste näol, samas nende paleede fassaadid on tihti murenenud, klassitsistlikud skulptuurid laiguliseks kulunud ja katused heina kasvanud. Ja seal samas need euroimpeeriumi klaaslossid. Vana varemeile on kas ehitanud uued karpmajad, või on vana trellitatud raudsete väravate taha, millele ei hurjuta liginemast mitte niivõrd kaamera pildiga keelumärgid, vaid kusehais. Üht või teist, mõlemaid katab gräffiti. Samas ei saa öelda, et see linn poleks kirju.

Õhtul läksime vanalinna, Liisi teadis poodi kuhu minnes tasuta šokolaadi pakutakse, seega läksime sinna, maitsesime ära ja ostsime kaasa ka, hankisime Agora platsi äärest kohvid ja sättisime end selle keskel olevale purskkaevule istuma, šokolaadi nosima ja tänavamuusikuid kuulama, kes mängisid küll väga kenasti, ent kelle repertuaaris oli ainult kolm (siiski väga kena) lugu.