 |
| Siin pildike meie lihtsakoelisest jaanilauast, taamal grillmeister ühekordse grilliga. |
Aga pärast jaani tulid viimaks Kadi ja Uku. Näitasin Leuvenit, tegime süüa, maitsesime õlut, jutustasime hiliste õhtutundideni - nagu ikka. Alati on veidi unenäoline, kui tulevad sõbrad kusagilt sealt "minu teisest maailmast". Ja nii tohutult tore on jagada nendega oma seda uut, kasvõi ajutist eluhetke.
Meie kolmekesi-Leuveni-tiirust on mul ainult selline pilt:
 |
| Leuven on ajeti üllatuslikult agraarne linn. Pilt tehtud Arenbergi lossipargi lähedal. |
Koos käisime ja tegime ka tiirukese Antwerpenis, mida olen ikka tahtnud näha. Olen kuulnud, et see on tõeline kutluurikeskus ja Belgia suuruselt teine linn, olles oma poole miljoniga teiste siinsete linnadega võrreldes paras hiid. Siin nimelt on palju linnasid ja palju asustust - tegemist on ju riigiga, millel on kolmandiku võrra vähem maad kui Eestil, aga kümme korda rohkem inimesi -, aga enamasti on linnad sellised Tartu-suurused või pigem isegi väiksemad. Vaid Gentis on umbes 200 000 inimest. Lisaks teadsin, et Antwerpen on olnud varauusajal suur maailmamajanduse keskus. Viimase temaatikaga sain kevadel kõvasti tegeleda, kuna pidin majandusajaloo kursuse jaoks selleteemalise essee kirjutama. Aga käinud ma seal varem ei olnud. Seega olin teoorias palju tugevam kui praktikas. Õnneks oli meie teejuhuks Kadi ja Uku sõber Pieter.
Antwerpenit on esialgu veidi keeruline kokku võtta. Paari sõnaga ehk nii palju, et kesklinnas on palju ilusaid vanu maju ja kohvikuid, linnast voolab läbi Schelde jõgi, mille kaldal asub Antwerpeni sadam, mis olevat Euroopas suuruselt teine. See sadama osa on ehk veidi rustikaalsem ja kulunum, aga tegelikult oli see kontrast ehk omamoodi kenagi. Eriti mõnusa ja kosutavana on sellest käigust jäänud meelde üks tilluke hipikohvik kusagil kõrvaltänavas, kus sai valida kõiksuguste põnevate kohvisortide vahel ning kus sisenedes kellelegi parasjagu rastapatse tehti. Mingil hetkel õhtu poole hakkas päris kõvasti ladistama, aga tundub, et ükski mu sõber pole saanud Belgiat külastada ilma, et nad üldse vihma poleks näinud. Seda võib võtta lihtsalt kui omamoodi traditsiooni.
 |
| Üks huvitava disainiga muuseum |
 |
| Tema ise - Antwerpeni vanalinn eelmisel pildil oleva muuseumi katuselt |
 |
| Brabo hiiglase käega |
 |
| Taamal kõrgumas Antwerpeni katedraal |
 |
| Het Steen |
 |
| Promenaadi kõrval laiutava roostetava parkimismaja katused |
 |
| Moving in Belgium style |
 |
| Sadamalinna märke |
 |
| See ei ole ooperimaja, vaid kõige ilusam rongijaam mida olen näinud, ühel väga mannetult hallil ja viltusel pildil. |
Kurb oli see, et laupäeva õhtul selgus, et Kadi ja Uku, kes vahepeal Genti põikasid, enam esmaspäevaks meiekanti tagasi ei jõua, kuna sotside raudteelaste ametiühing otsustas streikima hakata. Olles tulnud Eestist, kus peaaegu kunagi ei streigita või kui streigitaksegi, siis niimoodi möödaminnes, et see inimestele liialt tüli ei teeks, oli kogemus, et nüüd on streik ja rongid lihtsalt ei sõidagi, midagi täiesti uut. Nii jäigi Kadil ja Ukul kahjuks Brüssel külastamata.
Pärast seda tundsin, et kui nädalake on puhatud, on aeg hakata magistritööd kirjutama. Ja seda ma tegin. Nii et umbes poolteist nädalat, kuni Andrese viimase eksamini, käisime enamikel päevadest koos juba liigagi tuttavaks saanud arvutiteaduste majas õppimas.
Selle käigus sain ühel päeval ka oma hinded teada. Need teatatakse siin kõik koos umbes nädal pärast ametliku sessi lõppu. Häiriv oli see, et siin üldse aega ei kiputa tundma. Nagu talvel, nii ka nüüd oli lubatud tulemusi konkreetseks kuupäevaks, kella neljaks. Tulemused tulid lõpuks aga umbes kaks tundi hiljem. Võib arvata, et logisin ennast sinna süsteemi ikka kordi sisse. Aga tulemused olid lõpuks ootamist väärt - võib öelda, et kõik olid lausa suurepärased. Üks jälle see kurikuulus 18, mida välistudengitel isegi loota ei soovitatud. Aga eks need hinded tulid head ka tänu konkreetselt materjali süvenemisse pandud ajale. Andrese kõrval oli palju lihtsam tubli ja töökas olla. Ja eks ma nautinud ka olukorda, kus erinevalt eelmisest aastast töötama ei pidanud. Ainult õppida on ikka suur luksus.
Ja nüüd ongi mu õpingud siin Leuvenis ametlikult läbi. Kahjuks tähendab see ka seda, et kõik mu siinsed tuttavad on vaikselt lahkunud. Karolina tegi oma mineku puhul ka väikese lahkumispeo, mis on eriti meelde jäänud selle poolest, kui kõva lärmi võivad belglased ühe palli väravasse sattumise peale teha. USA-Belgia mäng oli tõeliselt põnev, aga kahjuks oli see Belgia viimane võit sellel MM-l. Tundsin end peaaegu antropoloogina, jalutades mööda öist tänavat kodu poole, kõrvus kohalike rõõmuhüüded ja autosignaalid, minust möödumas rõõmsad lippudega inimesed. Hobiantropoloog minus ei saanud jätta endalt (ja tegelikult varem õhtul ka ühelt kohalikult) küsimata: mida need lipud teile õigupoolest tähendavad? Sest nagu mitmed kohalikud seni on öelnud ja nagu isegi oleme täheldanud, ei lehvitata siin seda lippu just ülearu tihti. Aga tundub, et eks see nende must-kollane-punane pigem üks jalkalipp ole, veidi nagu Saksa omagi. Minu järgmine hobiantropoloogiline vaatlus seisenb küsimuses, kui kiiresti kogu see Belgia värvides atribuutika linnapildist ja poelettidelt kaob. (Sest etteruttavalt võib öelda, et järgmise mängu Argentiinaga Belgia kaotas.)
Enne Karolina lahkumist käisime tema ja ta õega Belgia rannikul Oostendes, mis oli mulle juba mõttes südamelähedaseks saanud tänu kunstnik James Ensorile, kellest ühe kursuse raames essee kirjutasin ja kes just sellest linnast pärit oli. Ostende võiks lühidalt kokku võtta nii: pange kokku nt Võsu rand ja mõni paneelmajade rajoon, lisage sinna üks muul, palju paate, mõni park, üks jahisadam, üks ilus jaamahoone ja paar kirikut - ning üsna autentne Oostende ongi valmis. Tegelikult oli hästi mõnus korraks mere äärde saada ja jalad kasvõi hetkeks jahedaisse lainetesse kasta.
Kõige mõnusam kogu selle päeva juures oli aga pärastlõunal veidi rannal lebada, jalad sooja liiva kaevata ja niimoodi mõnusalt uniselt Karolinaga juttu ajada. Niimoodi pikalt-laialt maast ja ilmast, nagu meil ikka tavaks on olnud. Õhtul tuli meil küll nägemist jätta, aga see ei olnudki tegelikult nii kurb, sest loota võib, et näeme juba peaegi Varssavis.
Tegelikult ei ole see kõik, mis me pärast jaani teha oleme jõudnud, aga praeguseks - tubiii kontiinjuud. (Sest ühed kodused burksid ootavad tegemist.)