Mootorratturrändurid, Punaste Kuradite võidukäigu lõpp ja Puudutus

Eelmisel nädalavahetusel käisid meil Kaie ja Martijn - mootorraturrändurid otse siitsamast piiri tagant, Hollandist. Esimesel päeval käisime Brüsselis, mis oli üsna omaette elamus juba sellepoolest, et sel päeval peeti maha Belgia-Argentiina jalgpallimäng, mis oli toonud Brüsselisse hulga Punaste Kuradite (Red Devils - Belgia koondise nimetus) fänne oma punaste särkide, must-kollane-punaste parukate, pasunate ja kogu muu atribuutikaga. Kusagilt oli mulle justkui meelde jäänud, et kesklinnas peaks toimuma suurel ekraanil mängu ülekanne. Viimast me siiski ei näinud, küll aga olid kõik endast lugupidavad välikohvikud pannud üles väiksemad ekraanid, mida jälgisid summades nii inimesed, kes midagi tellinud olid, kui ka need, kes lihtsalt niisama möödakõndides sealsamas platsi olid võtnud. Päris paljud fännid jõlkusid aga lihtsalt Grand Place´il ringi, hõikusid ja puhusid pasunaid.

Kuna ilm oli sajune - nagu ikka siis, kui meil külalisi juhtub olema - tegime veidi väiksema tiiru. Alustasime, Kuninglikust Püha Huuberti galeriist (nii võiks vist eesti keeles nimetada seda poodidega ümbritsetud 19. sajandist pärit uhket käiku), vesistades selle šokolaadipoodide ees ja astudes sisse just sellesse ühte, kust ka alati midagi prooviks saab. Kuna sadas, oli galerii muidugi paksult rahvast täis. Tiirutasime vanalinnas, kuningapalee ning Justiitspalee juures. Viimase kõrval oli vaateplatvorm, mis pakkus nii Brüsseli kesklinnale kui ka kaugematele piirkonadele päris uhkeid vaateid:

Leia (ühelt ja samalt!) pildilt Atomium ja Brüsseli raekoda.

Nagu öeldud, oli ilm üsna heitlik, nii et tegime Brüsselis pigem mõõduka tiiru, sõime lõpuks Grand Place´i nurgal ühed soojad vahvlid ja tulime tulema. Rongis teatati lisaks muule infole - a´la hakkame jõudma Leuvenisse, järgmine peatus on see ja see -, et Belgia on Argentiinale kaotanud. Rongilt maha astudes ja kesklinna minnes, lontsis meile igalt poolt vastu nukraid Belgia värvides inimesi. Ainult üks auto sõitus mööda rõõmsalt signaali lastes. Nende autost lehvis välja Argentiina lipp. Kuna tegemist on vaatamata tulihingelisele jalgpallihullusele siiski tsiviliseeritud paigaga, siis keegi ühtki kivi selle auto aknasse muidugi ei lennutanud.

Pärast väikest, aga väga mõnusat pastaeinet väga õigel hetkel (sest taas hakkas sadama paduvihma - ehk oli ka jumal belglane), läksime meie armsasse Cafe Belgesse, mille menüüs on kümneid erinevaid õllesorte. Oude Markt nägi pärast lõppenud jalgpallimängu nii räsitud välja, nagu oleks just seal kivipallur Jürtode MM lõppenud. Aga vihm jäi vähe harvemaks, väljak hetkeks veidi inimtühjemaks ja ettekandjad tulid baaridest välja laudu-toole oma kohtadele tagasi sättima. Ühe vihmavarju alla pugesime meiegi varju, et veeta seal üks tore õhtu erinevaid õllemarke proovides, jutustades ja õhtul alanud Hollandi-Costa Rica mängule kaasa elades. Lõbus oli vaadata, kuidas hämaruse katte all hakkas kõikjalt välikohvikute telerite ette ilmuma oranži riietunud inimesi. Kusjuures esimesel hetkel, kui üht rõõmsas oranžis ülikonnas härrasmeest nägin, arvasin, et tegu on lihtsalt mõne vana kunstnikuhingega. Ka Belgia lippudega inimesed imbusid tagasi välja ja hakkasid naabritele kaasa elama. Ilmselt oli tublist ühendatud kaasaelamisest seekord kasu, sest Holland võitis ja pääses edasi.

Järgmisel päeval tiirutasime veidi Leuvenis ja sõime siinset kõige paremat jäätist. Aga kui külalised ära läksid, hakkasin vaatama meie oma armsat laulupidu. Vaatamata sellele, et olen sel korral Eestist eemal, oli elamus hulga võimsamgi, kui eelmisel korral päriselt Lauluväljakul viibides. Näiteks sega- ja ühendkooride lugude ajal oli liigutusklomp üsna pidevalt kurgus. "Puudutus" ja kogu selle laulupeo tõeliselt suurealgustäheline Puudutus puudutas veel enam, kui olin arvanud...

Aga need puudutavad hetked on kuidagi edasigi paljunenud. Eriti alates kolmapäevast, kui Andres lõpuks üsna rõõmsa näoga oma viimaselt eksamilt tuli ja me mõlemad natuke kergemalt hingata saime, mis tähendas esialgu näiteks sushit ja "Sõrmuste isandat", neljapäeval Brüsseli-tiiru (millest Andres kirjutas siin) ja üldse sellist mõnusat vaba meeleolu, mille pinnalt lihtsalt rahuliku südamega mitte midagi teha ... või siis hoopis mitmepäevasele ringreisile minna, mis võib üsna tõenäoliselt ka varsti juhtuda.