.jpg)
Läbi! Või siis mitte päris. Eelmise nädala neljapäeva pärastlõunal oli Arenbergi lossiõues "proklamatsioon", ehk midagi lõpuaktuse taolist. Aktuse osa seisnes selles, et loeti kiiresti ette, kes lõpetavad (hinnete avaldamist netis - ehk "deliberatsiooni" - polnud selleks ajaks veel toimunud, seega väike üllatusmoment), ja pärast võis minna ja programmijuhi käest oma paberi võtta (kuigi ametlik diplom saadetakse tagantjärele). Kõiki programmi inimesi kaugelt kohal polnud, aga need kes olid, olid parekondadega; mitmed insenärid kaitsevad lõputööd sügisel ja mõnel oli ette teada, et sügisel järeleksameid on. Ma ettenägelikult oma paberit ei võtnud, ja hea oli ka, sai rahus veini limpsida ja inimestega juttu ajada.
Sest nagu ma arvasin, vaatamata meeletule õppimisele läksid pooled eksamid vett vedama. Loogika nagunii, aga nlp ka, ju siis sellest tolku polnud et ma ülesande alla kirjutasin et ma saan aru küll kuidas see algoritm toimib, siin on esimese iteratsiooni arvutused, aga sorri ma ei oska nii kiiresti peast murdudega arveldada [kalkulaator oli keelatud] et seda valmis teha. Noh, tagasi pidin ma siia nagunii tulema, ainult et nüüd on ühe asemel kolm järeleksamit. Neljandat pole, sest ma käisin nüüd kolmapäeval programmijuhi juures tema esimese semestri aine eksamit tegemas, lubas seda mitteametlikult praegu teha. Ilm oli umbes sama kui seda eksamit esimest korda tehes: paduvihm. Seekord ülesandelehte avades oli täitsa selline tunne, et näe, ma tean kuidas neid lahendada. Programmijuht vahepeal läks sööma, ja pakkus et toob mulle ka võileiva. Ma siiski eelistasin võimalikult kiiresti eksamiga ühele poole saada.
See tähendas muidugi tõsist õppimist sel ajal mis jäi kaitsmise ja eksami vahele. Inimtühja arvutiteaduste hoone arvutiklassis paberi peal algoritme rehkendades hakkas vaikselt midagi kohale jõudma. Ma olen siin üritanud juurelda, et mida need kohalikud tüübid teisiti teevad, kellel umbes sama vähe insenäriteaduslikku ettevalmistust oli, ent kes ikkagi enamikus läbi said. Tõenäoliselt see pole õppimisse pandud aeg, sest ma ei teinud eriti nagu üldse midagi eksamite eel ja ajal peale õppimise. Võibolla poleks semestri sees pidanud nii palju aega internshippi panema?
Aga nüüd selleks järeleksamiks õppides tundus, et ma teen midagi teisiti, millele on raske näppu peale panna, aga mis ilmselt seisneb rohkemas ja mõtestatumas meetodite ja algoritmide praktiliste probleemide peal läbi harjutamises. Pea kõik eksamid, mõnede eranditega, mida ma olen varasemate aastate jooksul teinud, on pälvinud hea või väga hea hindega, kui ma olen lihtsalt asjad peas läbi mõelnud ja teooria lahti mõtestanud. Samas siinsed eksamid on suures osas harjutused, ja teooriasektsioonid ja sarnaste harjutuste arutlused - mis selgus küll juba enne esimest eksamisessiooni, kuid mille olulisusest ma vist suures õppimistuhinas kuni eelmise nädalani päris hästi aru ei jõudnudki saada. Õppetund seegi.
Kui kraadi tahta, tuleb tagasi tulla. Konks selles, et augusti-septembri järeleksamite lõplik graafik avaldatakse alles kaks nädalat enne nende algust; kaks nädalat ette tipphooajal lennupileti ostmiseks on nagu sutsu vähe, ja sel juhul peaks kohe praegu uuesti õppima hakkama. Ja septembri algul peaks ma juba Tartus uuel tööpostil olema. Seega, jaanuar. Selleks tuleb muidugi teiseks aastaks end registreerida, nagu juba talvel programmijuhiga arutatud sai; see ei maksa õnneks veeranditki täisõppemaksust.
.jpg)
Suveajal kämpuse vahet väntamises oli siiski ka midagi toredat: Arenbergi lossipargis elutsevatel vaaraohanedel on tibud. Neid oleks võinud vahtima jäädagi, kui kiire poleks olnud. Veel kohalikust faunast: suur soe on välja meelitanud suured ämblikud, veel suuremad kui need, keda siin varem mainida on saanud.
Esmaspäeval oli veel väike järel-istumine kursarahvaga. Palju ei tulnudki, umbes sama seltskond kes oktoobris esimesel istumisel käisid. Ja kusjuures - see ei olnud isegi vist kellegi taotluslik kavatsus - istusime täpselt samas baaris, selles kus paabulind peaks olema. Seekord ka paabulindu ei näinud.