![]() |
| Meenutab natuke Potsdamit kuidagi. |
Istusin kohvitass käes koosolekuruumi(kese)s, ettevõtte ninamees seletab mis nad teevad, kui kiiresti nad keelemudelite simulatsioone ja tõlkeeksperimente jooksutavad ("Zürichi tüüpidel võttis see aasta - meil läks kolm nädalalt!"), ja mis ma võiks teha, kutsub vahepeal teisi tüüpe rääkima, mis nad teevad, ja lõpuks mõtlesime välja, et ma võin teha mingit sellist asja, et panna tõlkemasinale külge sagedustepõhised kaalud, et liitsõnade ja morfoloogiliste keerukuste tõlkimine paremini välja tuleks. Ja et hea, et saab uurimistööd teha selle kallal, neil olla nii palju tööd käes, et vähe aega kui tahaks jääb researchi peale. Ja kusjuures nad on nõus mu sõidud (järgmisel semestril hakkan kommjuuteriks...) ja lõunad kinni maksma. Ühesõnaga, keeleteadusega (ok, keeletehnoloogiaga, kui sul on toatäis insenäre, kes keeleteadlastele tööriistad valmis teevad) on võimalik... raha teenida...? Muuhulgas: kuna konkurentide ees olla vaja edumaad hoida, siis tuleb mul muude paberite hulgas alla kirjutada sisuliselt vaikimisvandele, et ma nende tehnoloogiaid pärast ära ei tööstusspioneeriks.
Vahepeal oli üks teine vaikimisvandega üritus veel; ma panin ennast sellel osakonna koosolekul, kus ma tudengiesindajana olin, kirja ka mingisse alamkomiteesse, mis kohtub korra aastas ja evalueerib ainete tagasisidet - programmijuht alustas sellega, et kõik peavad lubama vaikida sellest, mida nad nüüd näevad, umbes igavesest ajast igavesti. Midagi müstilist samas ei järgnenud, neil lihtsalt on mingil põhjusel konfidentsiaalse see samasugune tagasiside, mis Tartu Ülikoolil nüüd kenasti ÕISis iga aine juures on, et saab vaadata, mis varasemad üliõpilased (samamoodi ilma nimedeta) on ainest arvanud. Lappasime siis neid pabereid, natuke arutasime ja sõime võileiba. Kui koosolek on lõunaaja ümbruses, tuleb osalistele võileiba anda. Mingi Belgia värk.
