Nädalavahetus algas neljapäevase, 31. oktoobri õhtuga, mil siin tähistatakse Halloweeni. Kuigi mingisugust pühakutepäeva on siin umbes sel ajal juba kaua peetud, siis Ameerika-pärane Halloween on siin üsna viimase aja nähtus. Samas, kui Eestis tähendab see kõige enam vaid kõrvitsakujulisi kaunistusi poelettidel ja ööklubide eriprogramme (vist? pole ise käinud), siis siin kaunistatakse ka kodude uksed ja aknad kõrvitsate ja kollidega ning uste taga käivad väiksed tondid ja kummitused kommi nurumas.
Kohalikud andsid õigupoolest esialgu üsna erinevat infot selle kohta, kas kommi oleks üldse tarvis varuda või mitte, st kas see kommiküsimise komme on ikka piisavalt levinud. Üks õpingukaaslane andis nõu siiski kommid ära osta ning kui lapsed ei tule, need ise ära süüa. See plaan mulle meeldis ja nii ostsin ma, noh, nii igaks juhuks, lausa kaks pakki komme. Aga ega ma eriti ei lootnud, et nad tulevad. Siis aga helises uksekell ja väiksed kollid olidki kohal. Ma ise olin vist veel rohkem õhinas kui nemad. Minu juures käisid kokku kolmed kommiküsijad, kokku kuus last. Iga kord tekkis korraks ka väike piinlik vaikus, sest ma mõtlesin, kas väikeste laste puhul on parem vaikida ja naeratada, tuua kuudavale oma sõna-otseses-mõttes kaks hollandikeelset lauset, mis sellesse konteksti võiks sobida, või rääkida inglise keeles. Lõpuks kombineerisin kõiki kolme lahendust.
Kokkuvõttes jäid sisse vastakad tunded. Mulle meeldivad ikka Eesti kadri- ja mardisandid palju rohkem, kõigi nende laulude, tantsude ja luuletustega. Teisalt on mul hea meel, et neil nüüd vähemalt seegi päev on. Ja laste õhin ajab endalegi sellise mõnusa kõheviloleku sisse. Ning Andres rõõmustas kommide üle. Nii et kokku saigi palju rõõmu.
Mingil hetkel märkasime, et meie muidu nii vaiksel tänaval toimub midagi. Olid küünlad ja laud ja palju inimesi. Kui välja läksime, selgus, et seal jagatakse kõrvitsasuppi. Kõht oli kahjuks täis, aga tore oli kohaliku pereemaga juttu rääkida - Halloweenist ja muudest pühadest. Tuleb välja, et tegelikult on Halloweeniga nii, et mõnes kohas on see enam levinud ja mõnes teises kohas vähem, see sõltuvat piirkonnast. Meie Vaiksete Tänavate Ühing oli aga otsustanud oma piirkonna lastele ja täiskasvanutele toreda õhtu korraldada. Ja tundus, et sellest õhtust oligi kõigil kohaletulnuil hea meel, ka täiskasvanuil. On tõeliselt vahva, kui osatakse argipäevade vahele selliseid teistmoodi hetki luua..
Järgmine päev, reede, oli pühakutepäevana vaba. Pakkisime võileivad ja kohaliku limonaad autosse ning sõitsime välja. Jõudsime juhuslikult Brüsseli külje alla Belgia Rahvuslikku Botaanikaaeda (Nationale Plantentuin). Kuna oli tõeliselt ilus sügisene päev, siis ei oleks vist väga palju paremat aega sinna minemiseks saanud ollagi. Olin kindel, et Belgias sellist ilusat värvilist sügist nagu Eestis ei tulegi, aga tegelikult saabus see lihtsalt hiljem. Ja see oligi umbes selle värvidemängu alguse aeg. Päike säras, puud olid kollased, oranžid ja punased, kohalikud naudisklesid jalutuskäike ja kohvi järveäärses kohvikus, pardid ja haned korraldasid oma pardi- ja hanetegemisi. Võrreldes teiste botaanikaaedadega, kus käinud olen, oli seal tunduvalt rohkem ruumi, kuna see ei asunud otseselt linnas, mis on Belgia puhul üsna harukordne. Kui muidu on botaanikaaiad väga sätitud, siis seal võis näha isegi mõningast (sätitud?) Inglise-pargilikku lohakkust. Nii hea oli vahelduseks olla kusagil puude ja rohu keskel.
Kui olime natuke jalutanud, istusime ühe kaugema muruplatsi keskele, suure kollaste lehtedega puu alla pingile ja sõime oma võileivad ära. Tee peale kaasa võetud võileivad kusagil ilusa vaatega kohas koos oma armsa teekaslasega on vist kõige parem toit.
Lõpuks käisime ja vaatasime kiirkõnnil enne sulgemist üle ka mõned botaanikaaia kasvuhooned, koos lae alla kõrguvate kaktuste ja nende suurte kausjate lehtedega tiigiveel, mis-nende-nimi-nüüd-oligi, millel näiteks Pöial-Liisi võiks sündinud olla ning mis iga korralikku Euroopa botaanikaaeda kaunistavad.
Lisaks muule oli aias ka väga belgialikult väike keskaegne loss ja kirikuke, mille läheduses sebis kaks kampa hanesid - kas sõprust sobitades, riidu kiskudes või lihtsalt niisama, kes kuidas (neid oli nii huvitav jälgida). (Muide, losse on Belgias kõvasti, aga üks inglane, kellega rääkima juhtusin, mainis, et inglased selliseid üldse lossideks ei peagi, pigem lihtsalt uhketeks maamajadeks.)
Toredamaid taimi, mida me nägime, oli ühe vana puu ümber kogunenud juurestik - või siis hoopis selle väiksed puupojakesed, ei teagi täpselt mis -, aga välja nägid need nagu väiksed puust hatifnatid. (Pilt on allapool)
Kui botaanikaaed viie paiku kinni pandi, sõitsime väiksesse ilusasse Gambergeni linnakesse ja astusime sealsesse kirikusse sisse. Kirik oli küllaltki väike, aga tõeliselt võimas - barokk ju ikkagi. Üle kõige kõrgus mustast ja valgest marmorist kaunistustega uhke altar.
Jalutasime Gambergenis ka veidi ringi. Mulle jättis väga sooja mulje üks pubi, millest möödusime. See oli selline Inglise sarjadest tuntud soojade ja hubaste pubide nägu koht, mis oli üleni täis kohalikke vanemaid inimesi. Nad rääkisid väikestes kampades sõpradega juttu ja ja küllap lonksasid ka õlut peale (sest see on siin väga populaarne ja mitte ainult noorte seas) - ja see pubi näis selles soojas hubasused nii ligitõmbav, et oleks tahtnud vähemalt akna pealegi vaatama jääda.
Kuritegevust Gambergenist vist eriti ei ole, sest nunnumat politseisilti pole ma veel kusagil näinud.
Õhtul, kui koju jõudsime, küpsetasime kastaneid, jõime veini ja vaatasime lõpuks "Miss Farrku-Suomi" filmi ära. Ja sellest innustununa tabas meid Soome muusika nostalgia ning ülejäänud õhtupoolik läkski Youtube´ist kõikvõimalike bändide lugusid otsides, alates Leevi and the Leavingsist ja lõpetades HIMiga.
Ülejäänud nädalavahetus läks õppimise lainel, nagu muidu ikka tavaks.
Veidi pilte ka:
 |
| Värvidemängu esimene vaatus |
 |
| Hatifnatid |
 |
| Hobiaednik |
 |
| Üks pesuehtne keskaegne loss ja ei midagi vähemat |
 | ||||||||||||||||||||||
| Pink ja puu ilma tänavata ehk meie lõunapausi paik. |
 |
| Kasvuhooneefekt |
 | |
| Grimbergen, pubiakendes põleb kutsuv tuluke |
 |
| St-Servaasbasiliek |
 |
| Silt ütleb ka Grimbergeni kohta rohkem kui tuhat sõna. |