Vahepeal peaks ka mainima suurepäraseid kulinaarseid elamusi. Viimasel paaril reedel oleme pärast loenguid väljas käinud ja Belgia maitseid nautinud. Seekord siis võtsime ette ja käisime ära Belgia rahvusköögis frituuris, ja mugisime siis pärast raekojaplatsi ääres oma pakse rasvaseid friikartuleid süüa. Frituurid on siin igal pool, ja neid leida on lihtne, sest läppunud rasva ja majoneesi aroom levib kaugele, eriti tuulisematel päevadel. Imestusväärselt pole siin samas peaaegu üldse pakse inimesi. Ilmselt rattasport.
Frituuris müüakse alati friikartuleid ja valikut frituuritud liha... asju. Valida on pika liha-asja, ümmarguse liha-asja ja veel paari vahel; vähemalt need kaks esimest maitsesid küll täpselt samamoodi. Kui kõht rasva täis, läksime õllele. Vaatasime natuke ringi aga lõpuks maandusime ikka samasse kohta kus eelmisel nädalavahetusel, nimelt Oude Marktil ("Euroopa suurim baar", kui buklette uskuda; no see on lihtsalt üks plats tegelikult) asuvasse Cafe Belge'sse. Paradoksaalselt on tegemist täitsa mõnusa kohaga, kus mängib koguaeg normaalne muusika - kuigi uksel on silt, et see on "ehtne audentne Belgia baar" vms. Koha suur pluss on see, et neil on 60+ õllevalik ja ingliskeelne menüü, kus iga õlle järele on lühidalt kirjutatud, mis ta endast kujutab ja kange ta on. Seega saab teha informeeritud valikuid. Need kanged on muidugi need kõige spektsimad (ja kallimad). Ma omalt poolt võin nüüd kinnitada, et muude hulgas Rochefort 10 ja Gulden Draak on ühed märkimisväärselt head ja eelkõige huvitavad joogid (mõlemad ca 11% kandis, seega väga mitut just korraga ei võta). Aga nt see Liisi tellitud mustikaõlu polnud ka paha. Ja see katseklaasis serveeritud Kwak oli lihtsalt huvitav (nimi olla sellest, et ta teeb liivakella-kujulise klaasi keskkoha läbimisel klõpsu, kui osa ära joodud on). Reede õhtu puhul on ka see pluss, et kõik kohad on lahti, aga mingit tunglemist pole, sest 99% ülikooliealistest inimestest on parasjagu kas, a) rongis teel koju, või b) oma ragiseva rataskohvriga teel rongijaama poole (mööda ühte suuremat tänavat jaama suunast linna poole minnes tuli vahepeal tõsine lätlane-inglise-kiirteel tunne peale, oleks nagu valesse minekusuunda sattunud). Baaris oli seega peale meie paar kalkarit, üks muhe vanapaar ja roosi-Ahmed põikas korraks läbi, aga lahkus üsna kiirelt.
Nädalavahetused ise on muidu üsna õppimismeeleolus läinud. Mul terendab juba vaikselt Java aine projektitähtaeg (tuleb mäng teha!) ja muidugi iganädalased Prologi ja süntaksi ja/või machinelearningu kodutööd.