Oma siinoleku esimese täisnädala keskel käisime Andresega Brüsselis. Andres käis seal asjalikel põhjustel ja mina ehk pisut vähem asjalikel.
Olin jõudnud rongis teel Leuvenist Brüsselisse mõelda, kui väga erineb meie seekordne välismaal elamise kogemus eelmisest. Viinis elasime metropolis, kõigi võimaluste ristteel. Siin elame väikeses ülikoolilinnas, mis on mõnes mõttes nagu Tartu (ja ei ole ka). Ja ma olin omaette arutlenud, et kuidas oleks elada Brüsselis ja sõita hommikuti Leuvenisse kooli (mida ka nii mõnigi siinne tudeng harrastab). Kuidas oleks elada vahelduseks jälle ühes Euroopa tõeliselt suurtest.
Olin jõudnud rongis teel Leuvenist Brüsselisse mõelda, kui väga erineb meie seekordne välismaal elamise kogemus eelmisest. Viinis elasime metropolis, kõigi võimaluste ristteel. Siin elame väikeses ülikoolilinnas, mis on mõnes mõttes nagu Tartu (ja ei ole ka). Ja ma olin omaette arutlenud, et kuidas oleks elada Brüsselis ja sõita hommikuti Leuvenisse kooli (mida ka nii mõnigi siinne tudeng harrastab). Kuidas oleks elada vahelduseks jälle ühes Euroopa tõeliselt suurtest.
Kui rong Brüsseli Põhjajaama (Bruxelles-Nord / Brussel-Noord) jõudis, jooksis Andres oma kohtumisele ja mina lonkisin vaikselt oma plaanitud suunas, otsides suurest jaamast väljapääsu. Mul oli mingisugune hägune ettekujutus jaama lähedal asuvast kesklinnast, kuhu ma tahtsin minna, ja suunast, mida mööda sinna saada, ning lisaks kõigele väike kaardijupike reisijuhis, nii et arvasin end hakkama saavat. Kuid kui jaamast välja astusin ja mind võtsid vastu hiiglaslikud klaaskastid, siis taganesin uuesti jaamahoonesse. Nende suurte klaaslaamade vahel tekkis piisavalt väikese mutuka tunne, et mõista, et vajan kindlamat suunda, kui minu algne plaan, et hakkan mingis suvalises suunas liikuma ja küll ma ükskord kesklinna välja jõuan. Suuremal osal neist kõrghoonetest polegi vist tänavasilte. See pani mõtlema, et oleks tõeliselt sürreaalne näha pilvelõhkujat, mille ühele steriilselt klaasisele nurgale oleks kinnitatud näiteks tilluke sinine silt "Herne". Igatahes sel hetkel hakkas mul äkki päris hea meel koduselt väikse ja armsa Leuveni üle.
Et mul oli ikkagi soov jaamast välja ja lõpuks ka kesklinna saada, küsisin ühelt vastutulevalt tütarlapselt teed kõige vanalinnasema vanalinna paiga, täpsemalt Grand Place´i/Grote Markti juurde, mis võiks olla eesti keelde tõlgituna Raekoja plats. Ja siis mõistsin, et päris Flandrias ma tõesti enam ei ole, sest vastus mu ingliskeelsele küsimusele kõlas sulaselges prantsuse keeles. Kui vaikselt kesklinna poole astudes veel paari noort inimest kõnetasin, et teekonda täpsustada, sain aru, et ega nad ei oskagi siin eriti inglise keelt, isegi kui üritavad seda kõnelda. Kesklinn oli tõeliselt kirju. Nii inimeste- kui ka keelekirju, kuid domineeris siiski prantsuse keel.
...
Mul vist ei olegi enne Belgiasse tulekut olnud Brüsselist muud ettekujutust peale Euroopa Parlamendi. Tähendab, kui ma mõtlesin Brüsselile, kangastus mu silme ees just kõik EL-i masinavärgiga seonduv. Ja mingil põhjusel võib-olla ka üks rätikusse mähitud mosleminaine suurel mitmevärvilisel turul. Päriselt koha peal olles tekkis mul selle linna suhtes hoopis uus tunnetus. Nagu juba öeldud, on Brüsseli kesklinn väga-väga kirju. Aga selle kirjususe üle lasub ka mingisugune romantiline vanamoodne elegantsuse hõng - midagi sellist nagu Viinis, aga samas ka teistmoodi. Arvan, et see võiks olla kõigi vanade ilusate Euroopa suurlinnade vaim, vana Euroopa vaim, ainult et igaüks kannab seda omamoodi. Mul oli kuidagi hea meel, et mul oli kaasas mu pikk veidi vanamoodsa joonega vihmavari - peamiselt sellepärast, et sadas, aga õige pisut ka sellepärast, et see sobis nii loomulikult sellesse ümbrusse, kui ma seda pärast sadu käevangus kõlgutasin ja mööda Brüsseli tänavaid käisin.
...
Käisin mitmetes kirikutes. Mulle meeldib neis käia, kuna need ütlevad nii palju konkreetse paiga ja selle kogukonna kohta. Eriti huvitavalt mõjuvad kirikud aga suurtes linnades, kuna need on nii rahulikud. On tõeliselt kummaline astuda kõigest sellest paljususest ja kärast mõne sammuga vaikusesse. Ja nii tekib tõepoolest mingisugune pühalikkuse tunne - ka minusuguses lihtsalt uudistajas. Brüsseli kesklinn on kirikuid täis. Ja igas ühes neist, isegi kõige inimtühjemas võib näha vähemalt üht vanemat inimest, teistest võimalikult eemal, pea langetatud, istumas. Ühes väikeses kirikus, mis oli eriti hämar ega olnud nii uhke kui teised, oligi peale minu ainult see hall langetatud peanupp, mis ei pöördunud kordagi selle aja jooksul, mil ma seal olin. Mõtlesin hiljem selle üle, kas ta palvetas sügavalt. Või äkki see vanainimene lihtsalt magas. Või siis mõlemat, ning tegi une ja ärkveloleku piiril tähelepanekuid oma elu ja selle maailma kohta.
Külastasin ka peaaegu tuhandeaastase ajalooga Brüsseli katedraali, kus on laulatatud kõik Belgia kuninglikud tegelased ja mida on külastanud ka paavst Johannes Paulus II. Oli ilus ja kuidagi põhjamaine oma hiiglaslike sõdalasekujudega vahekäigu sammastel ja suure puidust kantsliga. (Viimane on olnud kõigis Belgia kirikutes, kus olen käinud. Kusjuures see asub altarist eemal, pigem pingiridade vahel.)
Katedraali ees on väike park, mille keskel asetseb kellegi meesterahva büst. Kui sellele läheneda, võib näha, et sellele on selgituseks kirjutatud nimi Baudouin. Baudouin oli Belgia viies kuningas, praeguse kuninga onu. Mis mulle eriliselt ilma hakkas, oli see, kuidas kuningat oli kujutatud: posti otsas oli lihtsa lühikese soenguga, veidi lohakalt istuva ülikonnaga mehe kuju. Endise kuninga tundsin ma temas ära vaid väikse kroonimärgi tõttu nime kohal. On huvitav, et 42 aastat valitsenud populaarset kuningat on kujutatud nii lihtsa joonega.
...
Loomulikult käisin ka Grand Place´il ära. See oli küll uhke, aga jäi mulle siiski pisut haaramatuks. Püüdsin seda silmadega haarata, aga seal oli kõike natuke liiga palju - kulda, kujukesi, torne, lippe, lilli... Siis ma võtsin kaamera välja ja sain aru, et see on veelgi võimatum missioon.
Kui ma parajasti keset platsi seisin, kuulsin üht ilusat tuttavat keelt. Soome giid jutustas väiksele grupile platsi ajaloost. Ja ma astusin ligemale ning kuulasin ka, ehkki tegin nägu, nagu seisaksin seal juhuslikult, ja vaatasin hoopis mujale. Nii naljakas oli seal seista ja niimoodi salaja kuulata.
...
Ja siis jäid mu teele loomulikult poed. Surusin nina vastu vaateaknaid ja imetlesin rikkalikke juustu-, pitsi- ja kommipoode ning pagariärisid. Belglased armastavad väga uhkeid vaateaknaid ja nii ei peagi alati kauplusesse sisse minema, et müüdavast ülevaadet saada. Ühe kommipoe aknal oli suur kummikommidest tehtud tort, mille keskel seisis Barbie-nukk. (Küllap iga väikese tüdruku unelmate sünnipäevatort.) Kui poodi sisse astusin, tabas mind mõte, et küllap võiks tegemist olla tervist kahjustava töökohaga: poeruum, kus müüdi ainult kummikomme, oli täidetud väga tugeva ereroosa valgusega ja taustaks mängis mingi vali popp. Suur oli mu imestus, kui nägin leti taga viisaka triiksärgiga kontoritöötaja olekuga vanemas keskeas härrasmeest. Oleksin oodanud pigem Hello Kittyt või vähemalt Barbiet - või kedagi nendesarnast.
Kõige kustumatuma mulje jätsid mulle aga šokolaadipoed. Käisin neis ringi nagu kunstigaleriides, sest see, mida siin šokolaadimaailmas tehakse, polegi midagi vähemat kui tõeline kunst. Aga kahjuks on nii, et kunst maksab. Ja üldiselt mitte vähe. Lubasin endale pärast mõningasi vaatlusi siiski kuus väikest šokolaadikettakest, mille sisse oli kastetud pähklisegu. (Ja lisaks anti mulle boonusena paar väikest maiuspala tasuta proovida.)
Hiljem istusime Andresega ühe vana ilusa teatrimaja ette pingle, sõime imehead kebabi ja neid uskumatuid šokolaadi-pähklikettaid - ja siis ma saingi äkki aru, et oleme nüüd lõpuks tõesti Belgias.
...
Õhtul tagasi Leuvenisse sõites mõtlesin, et praegu on ikka väga hea elada väikses tudengilinnas. Aga vähemalt sama hea on on teada, et kusagil väga-väga lähedal on selline vana kultuurikeskus ja - mis veel tähtsam - šokolaadiparadiis.
...
Kuulus Manneken Pis ja tema õde (või äkki hoopis pruut?) Janneken jäid seekord külastamata.
Et mul oli ikkagi soov jaamast välja ja lõpuks ka kesklinna saada, küsisin ühelt vastutulevalt tütarlapselt teed kõige vanalinnasema vanalinna paiga, täpsemalt Grand Place´i/Grote Markti juurde, mis võiks olla eesti keelde tõlgituna Raekoja plats. Ja siis mõistsin, et päris Flandrias ma tõesti enam ei ole, sest vastus mu ingliskeelsele küsimusele kõlas sulaselges prantsuse keeles. Kui vaikselt kesklinna poole astudes veel paari noort inimest kõnetasin, et teekonda täpsustada, sain aru, et ega nad ei oskagi siin eriti inglise keelt, isegi kui üritavad seda kõnelda. Kesklinn oli tõeliselt kirju. Nii inimeste- kui ka keelekirju, kuid domineeris siiski prantsuse keel.
...
Mul vist ei olegi enne Belgiasse tulekut olnud Brüsselist muud ettekujutust peale Euroopa Parlamendi. Tähendab, kui ma mõtlesin Brüsselile, kangastus mu silme ees just kõik EL-i masinavärgiga seonduv. Ja mingil põhjusel võib-olla ka üks rätikusse mähitud mosleminaine suurel mitmevärvilisel turul. Päriselt koha peal olles tekkis mul selle linna suhtes hoopis uus tunnetus. Nagu juba öeldud, on Brüsseli kesklinn väga-väga kirju. Aga selle kirjususe üle lasub ka mingisugune romantiline vanamoodne elegantsuse hõng - midagi sellist nagu Viinis, aga samas ka teistmoodi. Arvan, et see võiks olla kõigi vanade ilusate Euroopa suurlinnade vaim, vana Euroopa vaim, ainult et igaüks kannab seda omamoodi. Mul oli kuidagi hea meel, et mul oli kaasas mu pikk veidi vanamoodsa joonega vihmavari - peamiselt sellepärast, et sadas, aga õige pisut ka sellepärast, et see sobis nii loomulikult sellesse ümbrusse, kui ma seda pärast sadu käevangus kõlgutasin ja mööda Brüsseli tänavaid käisin.
...
Käisin mitmetes kirikutes. Mulle meeldib neis käia, kuna need ütlevad nii palju konkreetse paiga ja selle kogukonna kohta. Eriti huvitavalt mõjuvad kirikud aga suurtes linnades, kuna need on nii rahulikud. On tõeliselt kummaline astuda kõigest sellest paljususest ja kärast mõne sammuga vaikusesse. Ja nii tekib tõepoolest mingisugune pühalikkuse tunne - ka minusuguses lihtsalt uudistajas. Brüsseli kesklinn on kirikuid täis. Ja igas ühes neist, isegi kõige inimtühjemas võib näha vähemalt üht vanemat inimest, teistest võimalikult eemal, pea langetatud, istumas. Ühes väikeses kirikus, mis oli eriti hämar ega olnud nii uhke kui teised, oligi peale minu ainult see hall langetatud peanupp, mis ei pöördunud kordagi selle aja jooksul, mil ma seal olin. Mõtlesin hiljem selle üle, kas ta palvetas sügavalt. Või äkki see vanainimene lihtsalt magas. Või siis mõlemat, ning tegi une ja ärkveloleku piiril tähelepanekuid oma elu ja selle maailma kohta.
Külastasin ka peaaegu tuhandeaastase ajalooga Brüsseli katedraali, kus on laulatatud kõik Belgia kuninglikud tegelased ja mida on külastanud ka paavst Johannes Paulus II. Oli ilus ja kuidagi põhjamaine oma hiiglaslike sõdalasekujudega vahekäigu sammastel ja suure puidust kantsliga. (Viimane on olnud kõigis Belgia kirikutes, kus olen käinud. Kusjuures see asub altarist eemal, pigem pingiridade vahel.)
Katedraali ees on väike park, mille keskel asetseb kellegi meesterahva büst. Kui sellele läheneda, võib näha, et sellele on selgituseks kirjutatud nimi Baudouin. Baudouin oli Belgia viies kuningas, praeguse kuninga onu. Mis mulle eriliselt ilma hakkas, oli see, kuidas kuningat oli kujutatud: posti otsas oli lihtsa lühikese soenguga, veidi lohakalt istuva ülikonnaga mehe kuju. Endise kuninga tundsin ma temas ära vaid väikse kroonimärgi tõttu nime kohal. On huvitav, et 42 aastat valitsenud populaarset kuningat on kujutatud nii lihtsa joonega.
...
Loomulikult käisin ka Grand Place´il ära. See oli küll uhke, aga jäi mulle siiski pisut haaramatuks. Püüdsin seda silmadega haarata, aga seal oli kõike natuke liiga palju - kulda, kujukesi, torne, lippe, lilli... Siis ma võtsin kaamera välja ja sain aru, et see on veelgi võimatum missioon.
Kui ma parajasti keset platsi seisin, kuulsin üht ilusat tuttavat keelt. Soome giid jutustas väiksele grupile platsi ajaloost. Ja ma astusin ligemale ning kuulasin ka, ehkki tegin nägu, nagu seisaksin seal juhuslikult, ja vaatasin hoopis mujale. Nii naljakas oli seal seista ja niimoodi salaja kuulata.
...
Ja siis jäid mu teele loomulikult poed. Surusin nina vastu vaateaknaid ja imetlesin rikkalikke juustu-, pitsi- ja kommipoode ning pagariärisid. Belglased armastavad väga uhkeid vaateaknaid ja nii ei peagi alati kauplusesse sisse minema, et müüdavast ülevaadet saada. Ühe kommipoe aknal oli suur kummikommidest tehtud tort, mille keskel seisis Barbie-nukk. (Küllap iga väikese tüdruku unelmate sünnipäevatort.) Kui poodi sisse astusin, tabas mind mõte, et küllap võiks tegemist olla tervist kahjustava töökohaga: poeruum, kus müüdi ainult kummikomme, oli täidetud väga tugeva ereroosa valgusega ja taustaks mängis mingi vali popp. Suur oli mu imestus, kui nägin leti taga viisaka triiksärgiga kontoritöötaja olekuga vanemas keskeas härrasmeest. Oleksin oodanud pigem Hello Kittyt või vähemalt Barbiet - või kedagi nendesarnast.
Kõige kustumatuma mulje jätsid mulle aga šokolaadipoed. Käisin neis ringi nagu kunstigaleriides, sest see, mida siin šokolaadimaailmas tehakse, polegi midagi vähemat kui tõeline kunst. Aga kahjuks on nii, et kunst maksab. Ja üldiselt mitte vähe. Lubasin endale pärast mõningasi vaatlusi siiski kuus väikest šokolaadikettakest, mille sisse oli kastetud pähklisegu. (Ja lisaks anti mulle boonusena paar väikest maiuspala tasuta proovida.)
Hiljem istusime Andresega ühe vana ilusa teatrimaja ette pingle, sõime imehead kebabi ja neid uskumatuid šokolaadi-pähklikettaid - ja siis ma saingi äkki aru, et oleme nüüd lõpuks tõesti Belgias.
...
Õhtul tagasi Leuvenisse sõites mõtlesin, et praegu on ikka väga hea elada väikses tudengilinnas. Aga vähemalt sama hea on on teada, et kusagil väga-väga lähedal on selline vana kultuurikeskus ja - mis veel tähtsam - šokolaadiparadiis.
...
Kuulus Manneken Pis ja tema õde (või äkki hoopis pruut?) Janneken jäid seekord külastamata.