Käisime reedel esimest korda pesumajas - asub meie majast mõnisada meetrit õnneks. Meil loomulikult pesumasinat majas pole - milleks, küsis omanik esimest korda meile ringkäiku tehes, nad ju viivad oma musta pesu igal nädalavahetusel koju. Kusjuures, reede päeva ajal käisin raudteejaama juures pangas arvet avamas - meenus kohe Dylani kirjeldus Leuveni reede-häälest, milleks on kohvrirataste krõbin kõnniteesillutisel. Igatahes, käisime siis ja mõistatasime kuidas see masinavärk käib ja kuhu oma 4,5 eurot toppima peab, õnneks keegi prantslanna (valloonlanna?) koos emaga oli ka seal ja aitas meid lolle immigrante (küll pigem viipekeeles, inglise keelt ei mõiganud kumbki teabmis palju). Pärast tuli sinna maroko perekond (sest isal oli selja peal suur kiri "Morocco"), kelle poisinagad jooksid terve aja ringi ja tallasid laua peal, kus teised inimesed on pesu lapivad... midagi on neis (ka kohalike jutu põhjal) kuidagi sarnast venelastega. Tähendab, mitte nende toredate intelligent-venelastega kellega ma iga august Leedus lõkke ääres teadusest ja maailmaasjadest vestlen, vaid selliste, noh, nende teiste venelastega.
Kuni pesu keerles, läksime kõrval asuvasse Carrefour'i sisseoste tegema. Vaatamata poekülastajate vähesusele oli lettide vahele püsti aetud mitu erinevat maitsmisletti, kui sai oliive, pähkleid ja viimases veini koos oliivide, juustu ja saiaga. Pöördus siis vastav pakkujanäitsik minu poole flaami keeles, ma vastasin oma automaatvastust et sorri no speak dutch, millepeale näitsik pausita läks üle saksa keelele, mille vastu meil Liisiga muidugi ka midagi polnud. Ühesõnaga, eeldati, et oleme selle maa see kolmas vähemus.
.jpg)
Mõnes mõttes oleme me oma jagatud majatükis ka samas järjekorrakohas - kaugelt kõige rohkem on ämblikke, siis natuke flaamlasi, ja siis kaks eestlast. Ämblikke siis jätkub. Ükspäev tahtsin kompostihunniku juurde minna, ei saanud, ämblik oli hekivahe kinni ehitanud. Täna hommikul vahetasin kiiruga riideid, tunnen, et palja jalakaare all midagi krabiseb. Etskae, ämblik sai surma. Ja ühe maja taha likku pandud prügikasti sisse ilmus üks eriti suur peletis.
Nädalavahetus möödus teed juues, kuna üks õige sügisene külmetus õnnestus külge saada. Täna jälle ärksalt kooli, kell 8.00 algas programmeerimise alused Javaga. Ja iga paganama hoone selles ülikoolis on täielik labürint - nt seal Dekenstraatil on mitu eri tiiba, ja ainult osade klassiruumide kohta on kirjutatud, millises nad on - ilusti on nooltega näidatud. Aga siis kui sa otsid seda ühte, mida pole nooltega näitatud, läheb mõistatamiseks: kui sildi peal seda numbrit pole, kas see tähendab, et selles trepikohas/koridoris seda ruumi pole? Või näitab hiljem? Või peaks ikkagi mujalt otsima. Noja nii ma siis jälle hiljaks jäingi. Analoogselt pärastlõunal: vajalik ruum on hoones 200G. Sõidan G juurde, pargin ratta, lähen sisse, töllan mööda tühja ma ringi - ei ole sellist ruumi. Lähen majast välja, ümber nurga edasi, avastan et G koosneb kahest vahekoridoriga ühendatud majast, ja proovin ust selles teises - ja leian lõpuks Speech Science'i aine ruumi üles. Ja jään hiljaks. Ja õppejõud peab loengut flaami keeles.
Teada saanud, et ma mitte flaam pole, vahetab siiski inglise keelele ja jätkab pigem seminarimõõtu loengut, seletades *väga* põhajlikult, mis on Praat, ja kuidas seda kasutada ...ja siin on Save nupp. Programmist väljudes tuleks fail seivida. Selleks vajutage Seiv nupul. Siis kirjutage sinna faili nimi. Näe! ja Vajutage seiv. Pärast seda: 2,5 tundi tõenäosusteooria praktikumi paberilarvutamise meetodil (õnneks üks hispaania matemaatik istus kõrval). Täna õhtul on mingi kursuseistumine. Noh, vähemalt igav siin pole, enamasti.