Kuna ilmad olid nii soojad ja me olime kodust eemal, siis mul oli tükk aega äärmiselt jõulukauge tunne, aga viimaks, paar päeva enne jõule tuli sisse selline soe, hubane ja mõnus meeleolu, mida võib vabalt jõulutundeks nimetada. Mis väga oluline, üle pika aja ei saabunud ega lahkunud see tunne liiga vara. Nii et vaatamata sellele, et olime kodust kaugel ja see kurvastas mind veidike, oli tegelikult kõik ikkagi täpselt väga õige ja hea.
Meie ettevalmistused algasid vaikselt juba nädalavahetusel, kui alustasin koristamist ja pühadelaua mõttes ettevalmistamist. Esmaspäeval käisime poes, mis võttis uskumatult kaua aega - ma ei ole kunagi viibinud nii suurel parkplatsil, kus ei ole ühtki vaba kohta, kui seda oli Korbeek-Lo Carrefour Planeti oma. Aga kuna meil oli nimekiri valmis ja enamiku oste tegime Lidlist, kus ei olnudki eriti palju rahvast, siis läks jõuluostlemine suhtleliselt rahulikult.
Esmaspäeva õhtul sain kokku Anaga, kellega soojade jookide kõrvale kummalegi üllatuslikult kolm tundi juttu sai puhutud, ilma kordagi kella vaatamata. See on nii hea tunne, kui õiged inimesed juhtuvad teele, ilma et isegi seda tähele paneks. Ja Brasiilia, kust ta pärit on, tundub nii põnev maa - täielik müstika! Seal olevat jõulud, muide, selline suvine grillipidu, kus süüakse palju puuvilju ja pärast minnakse randa. Muide, kui ma olen rääkinud siinsetele tuttavatele õigest Eesti jõuluilmast, kus majad ja metsad on lumme mattunud ning majade akendes paistavad tuled ja on külm, aga toas on hubane ja soe, siis mulle on tundunud, et neile tundub see kõik romantiline ja ilus. Aga liiga külm. Mõned lõunamaisemad inimesed on öelnud, et üle miinus kümne kraadi ei ole neil lihtsalt võimalik üle elada - siis on nii äge neile miinus kolmekümnest rääkida!
Kui tol esmaspäeva õhtul viimaks kohvikust koju hakkasin minema, avastasin, et on tõusnud tom. Kuidagi kõhe tunne oli - tänavad olid vaiksed, aga uste küljes olevad postkasti luugid lõksusid pahaendeliselt ja tuul oli ajeti nii tugev, et ma ei saanud kuidagi edasi. Nii hea oli mõelda, et kohe olen kodus ja seal ootab Andres ning piparkoogitaignategu.
Tõepoolest, esimest korda tegime ise piparkoogitaigna. Kuna kõiki vajalikke aineid ei saanud, siis natuke pidime improviseerima ka. Või õigemini - kogu see taignategu oligi õieti üks suur improvisatsioon. Ma olin küll paari retsepti vaadanud, aga kui taignateoks läks, jäi peale Andrese entusiasm ise proovida ja mitte retseptiga jändama hakata - ja tõepoolest, nii oligi põnevam! Algul tundus, et taigen on liiga vedel, aga siis meenus, et küllap või jahtudes ta tahkemaks teeb. Hommikul jooksin pea esimese asjana külmakapi juurde - ja tainas oligi täpselt õige konsistentsiga. Ja nii imehea, et oleks võinud selle kasvõi küpsetamata ära süüa.
Jõululaupäeva hommikul tegime süüa ja koristasime. Naljakas, kuidas sellised muidu tavapärased ja igavadki tegevused võivad jõululaupäeva hommikul kuidagi toredad olla - võib-olla seetõttu, et meelde tulevad kõiksuguste eelnevate aastate jõuluettevalmistused.
Pärastlõunal läksime Leuveni Ülikooli keskraamatukokku, et osaleda selle kellatornis peetaval kellamängukontserdil. Olin selle Andresele üllatuseks juba enam kui kuu aega varem kinni pannud. Natuke kartsin hommikul, kas see ikka toimub, sest torm oli veel hullemaks läinud (pärast lugesime, et ongi mingi hirmus torm, mis on põhjustanud Suurbritannias, Prantsusmaal ja Valloonias tõsiseid üleujutusi ja laialdasi elektrikatkestusi). Päeva ajal tundus, et asi pole siiski nii hull, aga kui välja jooksime, puhus tuul mu palju aastaid kõiksugustes tormides karastunud armsa-ilusa vihmavarju puruks (mul tuli kohe meelde Betti Alveri "Tulipunane vihmavari" - "...uut aga uut ma ei tahtnud enam."). Olin korraks kurb ja ligumärg (sest sadas kohutavalt - kena jõuluilm!), aga kui keskraamatukokku jõudsime, läks meel palju paremaks. Esmalt tehti selline ekskursiooni korras tornitippu ronimine, mille viimane osa käis mööda kitsast redeli moodi treppi (ja just siis olin ma otsustanud panna seeliku, pika mantli ja kontsasaapad!). Aga päris üles jõudes ootas meid väike armas ruumike, kus oli klaverilaadne seadeldis, millel olid klahvide asemel kangid, millega sai mängida tornikelladel kõiksuguseid viise. Neid olevad kuulda kuni 10 kilomeetri kaugusele. Seal tornis siis mängis meie ekskursioonijuht/kellamees jõululugusid, samal ajal, kui kitsa toniruumi ümber oli kuulda tormi meeltut ulgumist. Pärast sai ise ka proovida kange lükata. Oli meeldejääv! Ehkki kellamees keeldus mängimast Andrese soovilugu "Smoke on the Water", väites, et see pole jõululugu.
Siin mõned pildid:
 | |
| Ülikooli keskraamatukogu sammaskäik |
 |
| Raamatukogu suur saal - siit ehk ei paista, aga tegemist on väga ilusa, ehkki õppimiseks üsna ebamugava ruumiga (mis pole ka jõuluõhtul tudengitest tühi). |
 |
| Vaade raamatukogu ees olevale platsile... |
 |
| ... ja zuum vihmaudusele Leuveni kesklinnale. |
 |
| Kellamänguseadeldis... |
 |
| ... ja kellamängumees. |
.jpg) |
| Jõulutormis helisevad kellad |
Koju jõudsime õigel hetkel, sest väljas hakkas taas kõvasti sadama. Panime kuivad riided selga, jõulutee hakkama ja asusime piparkooke küpsetama. Ehkki tainas oleks võinud olla tiba vormitavam, siis lõbus oli ikkagi. Koogid tulid lihtsalt imehead. Ning köögis oli soe ja hubane olla.
Samal ajal panime ka kala ahju. Ja kui kõik valmis, katsime meie väikse diivanilaua, vahetasime kinke ja sõime kõike seda head, mida olime ettevalmistanud. Pärast skaipisime peredega. Õhtu lõppes naljakate nõukaaegsete telesaadete ja estraadivideode vaatamise ja taaskordse (vähemalt tuhandendakordse) tõdemusega, et Ruja oli ikka hea bänd - kuidas sai sellisel hetkel ja sellises paigas selline bänd sündida? Või siis just ainult sellises paigas saigi? Aga üldiselt need videod ja saated, mida vaatasime - võib-olla oli süüdi ka väike hõõdvein ja selle peale veidi Lambrusccot -, aga need olid lihtsalt puhas kuld!
Pärast seda oleme elanud väga vaikset elu. Oleme alustanud sessiks valmistumist, ehkki Andres on natuke tõbine. Homme on juba aastavahetus, aga seda, mida me teeme või mis saab, seda veel ei tea. Ehk on nii, et kõiksugust uut ja võõrast, pöörast ja huvitavat on olnud nii palju, et praegu kulukski ära üks mõnus ja rahulik aastalõpp.
Lõpetuseks veel paar pilti meie teisest jõuluõhtust kahekesi:
 |
| Meie väike jõululaud |
 |
| Need kuulsad piparkoogid - välimuselt lihtsad, aga maitselt imehead! |