Nüüd on juba paaril hommikul aias härmatis maas olnud; ja eile kui õhtupimeduses kämpusest tulema hakkasin, oli rattasadul jääs. Samas rohi ja veel nii mõnedki põõsad rohetavad, päike paistab ja linnud laulavad (kaasaarvatud üks kaaren, kes ühe maja räästas patseeris ja kaeblikul häälel korrutas, väga ebakaarnalikult, krää-üüü, krää-üüü, kui me parasjagu täna hommikupoolikul pesupesemisjointist pesu pesemast tulime).
Linnuvaatluseid veel niipalju, et Arenbergi lossipargi murule ja tiikidele on püsielanikest triibulistele hanadele lisandunud suur parv valgepõsk-laglesid. Arvutiteaduste hoone fuajees aga lendlevad mehhaaniliste lindudena juba eelmisest nädalast saadik tigedalt põrisedevad dirižaablid: aparaat näeb välja nii, et kahe kollase või sinise hiigelõhupalli vahel ripub väike karp kolme mootoriga, ja insenäripoisid kordamööda krutivad selle küljes midagi, või valavad raskustesse soola juurde. Oletatavasti matemaatilise insenäriteaduse omad, vähemalt see on see programm, mida lennukitega postritega reklaamitakse; ju siis kohe lennukite kallale ei lasta.
Eile oli meil majakaaslastega ka lauamänguõhtu, õieti juba järjekorras teine. Mängisime taas Catani, mul oli plaaditäis kaeraküpsiseid küpsetatud, ja täitsa lõbus oli. Pühapäeva õhtul saime kokku Anniga, kes vahepeal Leuvenis kirjatööd teeb, ning käisime ühes suurepärases pubis, kus - milles enamjaolt tema suurepärasus seisneb - on paks kataloog õllesid, ca 200 vast, mida kõike seal tellida saab; ja iga õlle kohta on pikk ja põhjalik sissekanne, kuidas ta maitseb, millest ja kus ta tehtud on, mis klaasist teda jooma peab, jne. Jälle lõbus. Nüüd peaks vahepeal vähemlõbusaid asju tegema ja Prologi õppima. Ja javaprojekti tähtaeg on nädala pärast. Noh, vähemalt olen ma sellega juba harjunud, et mul nädalavahetusi ei ole.