Jõulueelne

Reedega sai läbi minu nädal, mis oli pühendatud globaalsele valgustusele. Essee tähtaeg oli kell 12.00 ja nimetatud kirjatükk tuli paberil toimetada täpselt selleks ajaks õppejõudude postkastidesse Lettereni maja viiendal korrusel. Kell 11.30 tormasin suure hooga õige ruumi poole, kui märkasin enda ümber ka teisi tormlejaid, kõigile paberid käes. Küllap oli 20. detsember paljudes ainetes see oodatud-kardetud due date. Igatahes kujutasin juba ette kõiksuguseid stsenaariume, et kui ma  ei jõua, kuidas siis kogu suur töö lihtsalt tuulde jookseb ja mida selle vastu teha võiks. Aga kui pärast selle sama aine seminaris, mis toimus alles pärastlõunal, seega esitamistähtajast mitu tundi hiljem, mitmed inimesed rahus oma hard copied õppejõule viisid ja too need ka sama rahumeelselt vastu võttis, sain aru, et olen jälle asju natuke ülemõelnud. Kuigi siin jäetakse tihti kõiksugustest ametlikest asjaajamistest väga karm mulje - et kõik asjad peavad toimuvad punktipealt täpselt, tagantjärele midagi muuta ei saa, õppejõuga ei tohi eksami tagasiside osas otse ühendust võtta jne. - siis tegelikult tuleb siin omandada teatud zen-suhtumine, et küllap ikka kuidagi saab.

Kui reedel töö esitatud, seminariks lugemise katsetus tehtud (paraku mitte kõige edukamalt) ja viimaks ka seminaris endas käidud sai, siis algas ametlikult mitmenädalane vaheaeg, mis kujutab endast tegelikkuses paaripäevast jõulupuhkust (arvestades siinse sessi intensiivsust), aga väga suureks, lausa uskumatult oluliseks asjaks seegi. Pärast pikemat aega ainult koolile pühendumist võib lihtsalt millegi mitte-koolisega tegelemine olla vahel lausa ekstaatilist tunnet tekitav. Näiteks olen peagi lõpetamas oma esimesi sõrmkindaid - ja olen nende üle loomulikult väga uhke. (Ning ka tänulik, sest alustasin nendega neil õhtutel, kui tulin raamatukogust ja pea huugas otsas ja käed värisesid veidike mõtte juures, et tegelikult on kõik see, mis ma kirjutan, ju ikkagi väga algeline. Sellistel hetkedel tegi mu kudumistöö mulle vaikselt pai ja hing läks natuke rohkem lahti ning vabamaks.)

Siiski vahemärkusena meenub veel paar õppimisest eristuvamat hetke nende viimase paari nädala juures: lauamänguõhtu meie maja rahvaga, õllelkäigud Anniga, reedeõhtune jõuluturutiir, pühapäevaõhtune Skype´i-ühendus/ajarännak "õppetooli" jõulupeole ja neljapäevane semantikaseminari lõpu/jõuluvaheaja peatse alguse tähistamine, mis osutus minu ja Ana erapeoks, kuna lõpuks ei tulnudki kedagi teist kohale (aga nii oligi eriti tore, sest sai lihtsalt südamest, pikalt ja põhjalikult rääkida ja palju magusat süüa). Aga peale nende valgusekiirte oli tavaliste päevade harmoonia selline: hommikul ärkasin üles lootusrikkalt ja tegutsemisvalmilt, päeva möödudes hakkas tekkima hinge väike ärevus, õhtuks sain aru, et olen jälle natuke vähem jõudnud, kui alguses arvasin või oleksin pidanud, ja magamaminnes lootsin järgmiselt päevalt rohkem kui olin lootnud eelmiselt. Õhtuti Agora õppimiskeskusest kojujõudnuna nägin ma välja "särav", "õhetav" ja "puhanud". Seega oli reede tõepoolest väga tähtis päev, sest otsustasin pärast seda paar päeva vabamalt võtta, et ka päriselt säravaks ja puhanuks muutuda. Et siis kõike seda uue hooga edasi kaasa teha - kogu seda akadeemilise maailma ennastunustavat kaugustessejooksu.

Alustasime aja mahavõtmisega juba reede õhtupoolikul. Jalutasime lähedalasuvate koplite vahel ja hämaruse laskudes uitasime kloostri hoovis ja kloostrikiriku surnuaias (kõlab süngelt, aga tegelikult on see alati huvitav ja omanäoline kogemus - surnuaiad ütlevad iga paiga ja selle kommete kohta nii mõndagi).

Abbey päikseloojangus ja õhtuhämaras:

Õhtul käisin Pangaeas välistudengite jõulupeol, mida on raske mõne sõnaga kokku võtta kuigi tahaks. Ehk markeerin siiski mõned piirjooned: tasuta hõõgvein ja õlu ning sellest tulenev üldine valjuhäälsus; uued toredad tutvused, vanade tutvuste süvendamine (huvitav on näiteks kõnelda Egiptusest pärit ateistiga - ja saada alles jutuajamise käigus aru selle tema loobumisotsuse keerukusest ja pöördumatusest); liiga vali muusika - ja imestus, kuidas me siiski peaaegu karjudes üksteisest aru suudame saada; liiga palju samu küsimusi ja small talki (kust pärit oled, mida õpid, kuidas sulle siin meeldib, kui kauaks jääd, kus sa elad, kas jõuluks koju lähed jne.) ja imestus, kui suudadki laskuda sügavamasse vestlusse, eelpool nimetatud kõrvulukustava valjudusega muusika kiuste (näiteks sattusin peruulase-egiptlase veidi tulisekski ähvardava vestluse omamoodi vahemeheks - või -naiseks, sest noormeeste väitluse teemaks olid naiste õigused ja võrdsus. Oli nii huvitav jälgida, kuidas inimeste erinevad taustad nende arvamusavaldusi mõjutavad. Aga alati mitte sel moel, kuidas arvaks. Ja siis ka see, et tundub, et vahel on piinlik mõnd arvamusavaldust teha, sest välistundegid peaksid olema avatud, uuendusmeelseid ja mida kõike veel, aga siis on järsku mingi arvamus, mis sellesse pilti üldse nii hästi ei sobi, mida tahaks välja öelda, aga mida peaks ka kuidagi ilustama või sellesse rahvusvahelisse avatud keskkonda sobitama. Ma püüdsin julgustada, et inimesed ikkagi ütleksid, mida nad mõtlevad - sest see on ju nii põnev, me ju ei saa kõik kokku kusagil maailma nurgas selles, et ühesuguseks saada, vaid et näha maailma paljusust, kaitsta mõtete ja vaadete liigirikkust). Kui õhtu läbi sai, oli mul isegi kahju, et pole Pangaeasse varem sattunud. Aga küllap neid võimalusi tuleb veel. Kui osta sealne liikmekaart, saaks käia sealt igapäevaselt tasuta kohvi või teed võtmas, mis oleks suureks asjaks, arvestades, et see asub Agora kõrval, kus ma pea iga kord vähemalt 80 senti kohviautomaati lükkan.


Pärast intensiivset reedet magasime kohe pikalt, aga kui üles ärkasime - kes varem, kes hiljem -, võtsime suuna Namuri poole. Olin selle hommikul välja vaadanud kui väikse linnakese ägeda jõe, mäe ja kindlusega. Hiljem selgus, et tegu on Valloonia pealinnaga ja see ei olegi nii tilluke. Ja et jõgi on üks Belgia tähtsamaid - Maasi (Meusi) jõgi. Et kindlus pole mitte niisama kindlus vaid tohutult võimas mööda mäekülge jooksev kindlusehitis. Ja et see mäekinguke on Madalmaade mõistes täitsa arvestatav mägi (ametlikult on see loomulikult siiski küngas, aga selle otsas seistes tekkis juba peaaegu mäe tunne), mida mööda üles poole sõites avaneb aina hingematvam vaade. Ehk oli asja osaline võlu ka selles, et ma ei oodanud midagi nii ilusat ega erilist. Parkisime auto linnavaatega platoole ja ronisime mõnda aega ringi. Vaade, mis mäeninalt ühtlasi pimenevale ja samas tuledesse süttivale linnale avanes, meenutas öist merd, millele on asetatud palju küünlaid. Ja siis meenutas see veel midagi, aga ma ei teagi mida või ei oska seda sõnastada. Ehk natuke mingeid kuhugi alles jäänud pilte ja hetki Austriast. Kui panen siia üles mõne pildi, jõuab vähemalt killukegi sellest, mida edasi tahaskin anda, paremini kohale. Pärast jalutuskäiku istusime autosse, imetlesime seda täiesti kummalist tuledemere vaadet ja mugisime oma võieibu ja tordiviilukest (mis maitses huvitaval kombel nagu vastlakukkel). Ja siis tundsin ma üsna selgesti, kui vähe võib olla vaja, et vaid nii vähe oleks puudu täiuslikust hetkest.

Kaks mõtlikku pinki Namuri kohal

Taevas hämardub, linn jõe kohal ärkab

Meie õhtusöögivaade