Üldiselt käivad meie söömised küll korralikult, aga väga koduselt, seega vist mitte kuigi huvitavalt. Või siis nädalavahetuseti võileiva või salati ning 80-sendise masinakohviga Agora õppimiskeskuses (minu puhul) või ülikooli arvutiklassis (seda teeb tihti hiliste õhtutundideni Andres). Vahel, kui nädala sees korraga kauaks Agorasse õppima jään, käin lähedases Alma 2 tudengisööklas. Üldjuhul võtan siis suppi, aga viimasel korral otsisin sellele alternatiivi, näiteks mingit tervislikumat praadi. Viimast siis erilise rõhuga, kuna enemasti on veidi kõhe kõrvalt vaadata, mida kohalikud kandikutel kassadesse tarivad (üldiselt ükskõik mida, aga kindlasti friikatega). Nägin silti "sausage with vegetables", tundus kuidagi hea mõte - kõhtutäitev, aga samas ka juurviljadega. Kui kitli ja kilemütsikesega mees (suur nagu härg!) mulle toidu ette tõstis, tundus see aga niru ja väike ning üldse mitte see, mida olin oodanud: väike vorst ja mõned jahukastmes valged ribad kõrval (viimased osutusid hilisemal maitsmisel lisaks ka lögaseks ja magusapoolseks). Kuna mul oli pärast tundidepikkust õppimist kõht ikka väga-väga tühi, siis otsustasin küsimusele, kas friikaid ka juurde soovite (see lisand on siin muide tasuta), jaatavalt vastata. Korisev kõht varjutas mu tookordse tervislikult toitumise plaani ja lubaduse mitte kohalike kombel sööma hakata. Mida ma aga ei arvanud, oli see, et lisandiga siin ei koonerdata - minu taldrikule maandus tohutu friikamägi. Korraliku lapsena istusin maha ja hakkasin sööma. Aga pärast vaid väikse osa kartulite ärasöömist tundsin, et minu lapsepõlveaegne kasvatus taldriku tühjakssöömise kohta jätab mu nüüd maha. Sest siin ei ole mingid tavalised friikad - siin on friikad, mis on valmistatud mingisuguses tõsises über-rasvas ja üldiselt mitte kuigi palju maitsestatud (vähesoolasus on küll tervislikum kui rohke soola kasutamine, aga rasvaste friikate puhul ei ole maitsetu tulemus just kuigi hea). Lisaks lõhnab seal, kus friikaid tehakse alati pisut iivelamaajavalt (täpsemalt siis seisnud rasva järele) ja kogu see lõhnabukett levib kaugele ja jääb vahel ka sööjale külge (Agoras õppides on mõnikord ikka tunda, kui mõni sissetulev inimene on Almas või mõnes frituuris käinud). Kokkuvõttes, friikatel ja friikatel on ikka vahe - ja Belgia friikad on oma seisnud rasvasuses ja mageduses (ning vahel ka majoneesisuses) kuidagi klass omaette. Aga nii või teisiti, võin nüüd öelda, et olen söönud lõunat kohalike tudengite kombekohaselt. Ja kuna siinsed friikad on võrreldes muuga odav ja väga kättesaadav toit, on võimalik, et juhtun neid vaatamata kõigele tulevikus veel sööma.
Kuna muud ajad on läinud üsna õppimistekeskselt, siis vähemalt paaril reedel oleme juhtunud ka väljas käima, nagu Andres juba ühes varasemas postituses kirjutas. Üks neist kordadest oli kuidagi eriliselt vahva. Väsinud, aga tühjadest kõhtudest kannustatud, kolasime mõnda aega pimedas vihmauduses Leuveni kesklinnas, et leida ilusat õdusat kohta, kuhu sööma minna. Ja nagu alati, ei leia seda, mida otsid: kui otsid kohvikut, näed vaid baare ja restorane, kui otsid korralikku söögikohta, näed õllekaid ja vahvlilette. Lõpuks leidsime siiski väikese väljaku, kus olid end kõrvuti sisse seadnud Itaalia ja Hispaania restoranid. Meie valik langes esimese kasuks, kuna viimases tundusid menüü järgi olevat pigem väikesed näksid suurel taldrikul, aga meie tahtsime midagi suurt, sooja ja täitvat, olgu see serveeritud kuidas tahes.
 |
| Taamal väike Itaalia Leuveni vihmas |
See Itaalia restoran, kuhu sisse astusime, oli midagi muud kui tavalised ingliskeelse muusika ja suhteliselt Itaalia-kauge olekuga teenindjate-atmosfääriga paigad. Väljas oli kõle, aga sees võttis meid vastu restorani soojus oma küünalde, puust mööbli, laualinade ja joviaalse vaid-itaaliakeelse omanikuga, kes ka parasjagu teenindaja rolli täitis. Taustaks mängis ilus ja veidi kurb Itaalia muusika.
Istusime väiksesse lauda akna all (aknalaud oli kaetud lopsakate taimedega), vaadates väljas valitsevat vihmast pimedust ja nautides seda väikest sooja hästilõhnavat Itaalia mulli. Jõime punast veini ja tellisime pitsat. Pitsad olid muidugi liiga suured ja me sõime need ka loomulikult korraga ära. Need olid kuidagi mõnusalt ehtsad oma veidi põlenud äärte, kõva-krõbeda põhja ja rikkaliku täidisega. Üks neist oli imehea kolme juustu-pitsa - sellega ei saa ju lihtsalt mööda panna! Ja teine oli mereannipitsa, mida võiks ka kreoolpitsaks nimetada (pitsa, kus on kokku saanud Itaalia ja Belgia köögitraditsioonid). Pitsa oligi kaetud kõikvõimalike mereandidega, millest kõige esimesena hakkasid silma rohked eri värvides karbid (mis on siinne suur uhkus).Õhtu lõpuks jäi üle end vaid koju veeretada.
.jpg) |
| "Kreoolpitsa" |
Paaril korral oleme käinud ka ühes tüüpilises Belgia õllekas õllesid degusteerimas. Ma ei ole kuigi suur õllejooja, pigem ikka veini-inimene, aga kui menüüs lubatakse sulle näiteks kohvi-, šokolaadi- või kirsimaitselist õlut, siis tuleb need kindlasti järele proovida. (Sest need on kaugel Eestis müüdavatest magusatest segu-kleepekatest!) Andres kirjeldas ühes varasemas postituses meie õlleseiklusi juba veidi pikemalt, aga ma lisaksin siia pildi tema poolt kirjeldatud Kwakist - õllest, mida pakutakse liivakellakujulises klaasis ja mis poole peale jõudes teebki ühe 'kwaki' ehk klõpsu. Sain selle klõpsu ka kätte, või tegelikult lausa kaks.
 |
| Kwak! |