Lühidalt oli Kadil Freiburgis õppides üks belglasest sõber, kes selgitas talle, et kasutatud fritüürimisõli on ohtlik jääde, mis tuleb pärast kasutamist kindlasti eraldi pudelisse villida ja kogumispunkti viia. Uurisime täna majakaaslaselt järele, et kuidas sellega siis ikkagi on, ja tuleb välja, et nii ongi: Belgia pereemadel on kodus selleks spetsiaalselt varutud pudelid, kuhu siis teatud aja järel kasutatud fritüürimisõli tühjendatakse ja mis seejärel jäätmete sorteerimispaika toimetatakse. Aga tegelikult ei pea suur fritüürisõber end selle kõigega isegi väga vaevama. Andres märkas nimelt, et homme, kui on taas prügipäev, on lisaks tavapärasele (sel nädalal siis lisaks sinisele kotile ehk pudelitele-pakenditele ja rohelisele kastile ehk bioprügile) võimalik ära anda ka väiksemaid ohtlikke jäätmeid: patareisid, mootoriõli ja ... fritüüriõli. Sellele mõeldes võib vaid aimata, kui potentsiaalselt ohtlikud paigad on siinsed frituurid (paigad, kust saab osta kõike fritüüritut ja mille võib leida oma imalmagusa seisnud rasva lõhna järgi ka väga kaugelt).
Selle kõige valguses sai ehk ka veidi selgemaks, mida teeb meie köögis oleval plakatil (millega Leuveni Ülikool on tudengielamute kööke ettenägelikult varustanud) kraanikausi kohal see Chaplini vuntsidega mees ja mida ta seal kindlasti tegema ei peaks.
.jpg) |
| Leuveni Ülikooli juhised algajatele tudengitele köögis hakkamasaamiseks. |
Aga kui nüüd mõelda korraks lõpetuseks veel friikartulitele endale, siis nõustun Belgia-kogemusega Anni mõttega (tänu kellele saime teada, et tellides kebabi friikartulitega võidki saada kebabi, milles on friikartulid): kui neid friikaid juba nii kaua rasvas on leotatud, siis võib ju selle soola neile juba ka peale raputada, ega see neid enam palju ebatervislikumaks muuda. Lisaks olen jõudnud samale järeldusele kui Kadi: belglaste hea vormi saladus (ja päris suur osa kohalikest on tõepoolest olenemata east kadestamisväärselt heas vormis) on vist tõesti rattasõit.
Aga kui nüüd kõige selle üle korraks järele mõelda, siis pean samas nentima, et niimoodi aegajalt ja teatud kogustes on friikartulid ju ikka päris head ka. Vähemalt osa neist. Nii et kui keegi soovib mind mõnikord friikale kutsuda (midagi sellist ei ole küll vist kunagi juhtunud, kui siinse Faculty of Artsi esimene infosessioon välja arvata), siis tõenäoliselt tulen hea meelega. Lisaks on hästi mõnus neid vahel ise ahjus küpsetada. Aga see on vist juba üsna omaette roog. (Meil õnnestus sellega ka belglastest majakaaslasi üllatada: nad ei olnud kunagi kuulnud, et friikaid võiks kuidagi teisiti kui fritüüris teha.) Aga ma mõtlen, et friikartulite igapäevase põhitoidusena söömiseks on mu paar kuud Belgias olnud ikka selgelt liiga napp kool. See nõuab küllap aastatepikkust harjutamist. Teisalt - miks mul sellest kõigest kirjutades järsku kõht nii tühjaks on läinud...?