Eile oli jälle Genti asja, nimelt toimus seal ühepäevane kohalik lingvistikakonverents. Päris alguseks kohale ei jõudnud, kuna öösel palju magada ei õnnestunud, kuna naabrimees jõi ennast täis ja tegi pärast seda hommikupoole ööd metsseahääli, seega hommikul kuue ajal õnnestus mul äratuskell tagantkätt kinni vajutada. Ja siis kui minema sain, rongist maha jääda: otsisin netist rongiportaalist välja vajaliku rongi, Sintklaasis ümberistumisega tundus hea variant, 7 minutit näis rongivahetuseks piisav, kuna vajalikud perroonid kõrvuti ka veel paiknesid.
Noh, ei olnud, sest siin jäävad rongid alati vähemalt 10 minutit hiljaks (muide, Genti põhjapoolne osa, kus konverents toimus, on väga kaunis vanalinn, ja pildi poolest hoopis teistsugune, kui see lõunapoolne osa, kus ma hiljuti praktikat käisin kokku leppimas). Seega kohvipausiks kohale ei jõudnud, ja kui jõudsin, olid tunnid juba alanud. Ja klaasuksed Kuningliku hollandi keele ja kirjanduse instituudi võlvi all olid suletud. Ukse kõrval oli nupp ja silt, et vajtuta. Ma siis vajutan. Selle peale läheb tööle klassikaline algkooli vahetunnikell. Aga uks ikka ei avane. Hetke pärast ilmub klaasi taha edinburglane Graeme, kes vist parasjagu vetsu suundus; vaatab, vajutab nuppu seinal (seekord ilma udusireenita), ja uks avaneb. Härra Graemega olen ma juba korra varem kohtunud, ja ma olin tal ka täitsa meeles (pärast kohvipausil sai arutatud, et võiks proovida uuesti seda ruumi-ja-konstruktsioonigrammatika uurimust teha, millest tookord Prantsusmaal juttu oli; eks näe, praegu on eksamid ukse ees ja lisakohustusi ei julge väga võtta).
Konverents ise oli enamjaolt täitsa huvitav, kõige huvitavam vast oli viimane loeng, mille pealkirjast ma algul arvasin, et see on mingi keelepoliitikahõnguline jama - ei olnud, Arie Verhagen rääkis mingist agendi-põhisest keelekatsest, mida ta mingi komputatsioonimehe ja selle Leideni linnumehe ten Cate'ga (kelle kursust ma LOT'i koolis võtsin, väga põnev oli) koos oli teinud. Ettekande lõpus mainis, et kui keegi teab mõnda tudengit, kes jagab Javat ja lingvistikat, siis tal oleks sellist vaja, et uurimus lõpuni viia. Ma siis pärast kohvipausil läksin tegin juttu, et ma võiks selline olla küll, jäi jutt, et kui tahtmist, võtan ühendust uuesti. Mitte et ma seda Javat veel väga hästi jagaks just. Tegelikult ma ei peakski seda siin kirjutama, vaid minema Heverleesse ja oma javaprojekti edasi programmeerima.
Üldse kui natuke juba konverentsidel käia, siis hakkavad näod korduma. Lõunat käisin söömas (väga heas taimetoidurestoranis!) Leuveni omadega, üks oli siinne kursavend ja kahte teist olin ka varem siin-seal kohanud; Ad Backust nägin, kes meil Tartus konverentsil käis ja pärast proceedingutesse kirjutas; Jóhanna-tädiga rääkisin natuke jälle islandi keeles juttu; mingi teine islandlane oli tal ka kambas, tuli välja, et Islandi Ülikooli inglise keele osakonna professor, kes muuhulgas nooruses tegi suvel tööd talus, mis, nagu selgus, asus Snaeffelsnesil selle koha naabruses, kus ma 2009. aasta suvel vinnamaðuriks olin. Õhtul tagasi Leuvenisse tulin koos kahe siinsega, sai siis juttu padratud omajagu (see on hea verb, kui mõned klaasid konverentsiveini juba hinge all on); näiteks: ameeriklaste ettekujutus belglastest olla, et nood on sisuliselt prantususe stereotüüpmehikesed, aga kolmnurksete peadega; ja on välja ka antud raamat "Tapkem kõik belglased: genotsiidi käsiraamat lastele", kus siis see tegelane kaanel on kujutatud.
Ahjaa, miks ei tasu Flandrias raudteel jalutada? Hommikul käisin rongis vetsus, asjad aetud, vajutasin veelaskmisnuppu. Vett ei tulnud, küll aga avanes klõpsuga luugiks osutunud wc-poti alumine osa, sealt paistsid ragisevad rongirattad ja hommikupäikses mööda tuhisev raudtee; ja tuuletõmme tegi oma töö.