Oli üks aasta - ja siis sai see läbi. 2013 voolas minema nii kiiresti nagu vesi, mida oleks sõelaga kantud. Mul ei ole tulevaks aastaks mingeid suuri lubadusi, aga mul on palju mõtteid ja lootusi. Ja kogemusi - kui tagasi vaadata. Sest kuigi tundub, nagu oleks aasta kiiresti möödunud, siis sellele päriselt tagasi mõtlema hakates tundub see palju pikem kui 365 päeva, sest kuidas oleksin ma nii lühikese aja jooksul jõudnud nii palju teha või näha või tunda või kogeda? Samaaegselt töötada ja õppida, konverentse külastada, uusi inimesi kohata ja mõnega neist päriselt sõbraks saada, Saksamaal käia, suve nautida, lugeda, vaadata, kuulata, sõpradega veini juua, nii palju rääkida ja mõndagi rääkimata jätta, suvehommikuti perega kohvitada, marju süüa, kasta ja korjata, vennale tema ülikooli- ja erialaotsingutel kaasa elada, taotleda ja taotleda, et siis võimalusi saada ja nendeks võimalusteks valmistuda, pabereid ajada, elukohta otsida, muretseda ja rõõmustada, läbi poole Euroopa pärale jõuda, samaaegselt igatseda ja kohaneda, aasta lõpus tagasi vaadates oma mineviku tulevikuhorisonte tuletada, olnut vaadata ja eesolevat kujutleda. Ja vahel nagu imestledes korraks ära tunda - oota, praegu on siis nii, et ma olen nüüd siin, näiteks Belgias - kes oleks võinud arvata?! Mõneti on kõik need hetked praegu kusagil siinsamas korraga olemas...
Ma ei oleks iialgi osanud arvata, kui ma 2013. aastat vastu võtsin, et 2014. aasta hakul kiirustame me käsikäes ühe väikese Belgia ülikoolilinnakese keskväljaku poole. Ma ei kujutanud ette, et nende kahe hetke vahele jääb nii palju kogemusi.
2013. aasta minek ja 2014. aasta hakatus võiks meelde jääda näiteks rukkijahu põhjaga pitsa ja Tujurikkuja maratoni poolest, aga tõenäoliselt meenub see hiljem hoopis sellega, et olime sel hetkel siin selles väikses Belgia linnakeses, mis on tõepoolest juba mõnevõrra koduseks saanud (ehkki sellest ei saaks vist kunagi sellist kodu nagu Tartu seda on). Aga see kahe maailma vahel olek toob välja nii palju sellist, mida muidu kuidagi leidnud ei oleks. 2013. oli hoopis teistmoodi aasta. Kui 2014. saab alguse sellisest aastast, siis lihtsalt peab selleski midagi omanäolist ja meeldejäävat olema.
Üheks suurimaks lootuseks järgmiseks aastaks oleks see, et mõnikord ikka meenuks mõni armas ja tore komme, teadmine või tegemine, mis vahepeal on meelest läinud, nagu seda polekski olnud. Kasvõi midagi nii lihtsat ja tavalist kui pühapäevane pannkoogitegu, mis oli liiga kauaks täiesti ununenud. Aga järsku enne vana aasta lõppu kargas see mõte meile üsna korraga pähe. Pühapäeva lõuna ajal küpsetasime pisikese hunniku üsna pitsilise servaga pannkooke, mille vaarikamoosi ja pruuni siirupiga ka kohe ära sõime. Ja see hetk tõi meelde teisi pannkoogitegusid - Turu tänaval ja siis hiljem Sõbras. Näiteks pilt ühest õhtust: päiksepaiste, lahtine aken, sealt vastu voolav kevadine õhk, pilk sumedale Karlovale, üks lõputult mõnus jutuajamine - ja palju pannkooke ema tehtud moosiga.
Viimase detailina või lausa post scriptumina veel aastavahetusest - kui olime keskööl Leuveni kesklinna jõudnud, soovisime teineteisele head uut aastat ja ootasime ilutulestikku. Reakoja esine väljak oli rahvast täis voolanud. Midagi oli nagu õhus - mingit rõõmu ja ootust. Aga mingit tulestikku ei olnud ega tulnudki. Oli ainult üks tühi pudel, mille keegi meie lähedal puruks viskas. Ja palju inimesi. Läksime koju. Oli udune õhtu. Aegajalt oli kaugustes kuulda üksikuid pauke, nägime ka paari üsna madalat raketti ja kahte lendlevat laternat. Ma ei ole kunagi ilutulestikku millekski asendamatult oluliseks pidanud (eriti kui uue aasta vastuvõtt peaks toimuma näiteks maal), ehkki olen seda ikka aastavahetuseti vaatamas käinud. Eks see ilutulestik ja selle vaatama tõttamine ole ühelt poolt lihtsalt selline traditsioon, lisaks annab see õhtule pidulikkust, aga selle taga on võib-olla ka võimalus mingisugust uue alguse tunnet tekitada, mida ju aastavahetuselt salamisi ikka oodatakse. Kui aga seda ei olnud - siis korraks tabasin end (isegi enda üle imestades) mingilt naljakalt tundelt, et...ah sedasi siis seekord. Siis aga sain äkki aru, et see on ju tegelikult väga eristuv kõigi aastavahetuste reas, et oli tore teada saada, kuidas siin uus aasta tuleb. Nagu Viini aastavahetus jääb ilmselt alatiseks meelde, nii küllap ka Leuveni oma. See ongi põhjus, miks see hetk aastast on nii eriline - see on nagu maamärk, mis aitab anda enda elust korraks hoopis teistsuguse plaani. Hetkeks näed kõike olnud ja tulevat hoopis selgemalt - ja siis algab jaanuar ning koos sellega taas argine aeg.