 |
| Järgmine eksaminant! |
Eilne sünnipäev möödus väga... tegusalt. Hommikul pool seitse üles (Liisi oli hommikusöögiks head-paremat hankinud, see oli tore), natuke kordamist ja siis kõnetuvastuse eksamile. Kloostrikellade, sireenide, rongi mühina ja tipptunniliikluse kuma taustal seda väiksemat raudteepoolset tänavat mööda kämpusesse vurades mõtlesin, et noh, vähemalt omamoodi meeldejääv. Eksam polnud elektrotehnika instituudi katakombides kus loeng, vaid hoopis termotehnika instituudis. Mitte päris küll pildil olevas ruumis, aga selle kõrval, kus mille seina kaunistasid raskest rauast ahjuluugid. Eksami jooksul pidi ka käima kaks korda suuliselt oma lahendustest aru andmas. See on mingi selle ülikooli värk, et suur enamus eksameid on kas suulised või "suulised kirjaliku ettevalmistusega" nagu see.
Samas õppejõud - ma polegi päris aru saanud kas - ei tohigi või lihtsalt tava kohaselt ei anna eriti tagasisidet, kas vastus oli õige või mis hinde saad. Hinded saab teada korraga mingil maagilisel kuupäeval veebruari alguses. Niipalju siiski sain aru, et peidetud Markovi mudelid läksid puusse. Ja ma veel spets hankisin kalkulaatori, et neid arvutada - tuli välja, et arvutasin üle, tõenäosused peavad summeeruma üheks state'i piires, aga mitte üle terve tabeli, mida ma seal agarasti normaliseerisin.
Samas õppejõud - ma polegi päris aru saanud kas - ei tohigi või lihtsalt tava kohaselt ei anna eriti tagasisidet, kas vastus oli õige või mis hinde saad. Hinded saab teada korraga mingil maagilisel kuupäeval veebruari alguses. Niipalju siiski sain aru, et peidetud Markovi mudelid läksid puusse. Ja ma veel spets hankisin kalkulaatori, et neid arvutada - tuli välja, et arvutasin üle, tõenäosused peavad summeeruma üheks state'i piires, aga mitte üle terve tabeli, mida ma seal agarasti normaliseerisin.
Pärast eksamit läksin koju ja hakkasin süntaksipuid joonistama. Ports inimesi oli soove saatnud, see oli vähemalt tore.
Kümnendal oli Prolog (mida peaks hääldama hauataguse häälega!) ja täna siis see formaallingvistika. Viimase vast peaks läbi saama, aga nende teise kahe kohta ei kujuta üldse ette, oleneb palju need insenäriosakonna õppejõud numbripimedatele ja programmeerimisvigastele keeleinimestele vastavate taustateadmiste puudumist andestavad... Mitte et ma poleks terve jõuluvaheaja praktiliselt ainult õppinud (vahepeal paar päeva läks ainult osaliselt kaotsi tõbisuse tõttu, ja jõuluõhtul tegime piparkooke). Aga mul on kuri kahtlus, et sellest ei piisa, eriti Prologi läbi saamiseks... kusjuures intensiivse praktiseerimise peale ma nüüd oskan neid predikaate ja programmikesi natuke juba kirjutada, nad lihtsalt üldjuhul ei lähe esimesel katsel tööle. Arvuti peal programmi kirjutades on lihtne testida, vajutad interpreeteris enter ja saad kohe teada, kas töötas, ning saad vea ära parandada. Ent eksam oli paberil, seega enterit vajutada (töö ära anda) sai ühe korra, interpreeter annab vastuse veebruari alguseks ja programmi de-bugida on võimalik alles augustis (korduseksamil). Samas tundub, et kohalikud feilimist väga ei karda; üks tüüp kes muidu kogu aeg kõnetuvastuses kohal käis ja muidu nutikas tundub, näiteks ei ilmunud eksamile, sest tal oli lihtsalt mingeid muid asju vaja teha. Siin on nt ka see asi, et erinevalt Tartust F ei jää sisse ega kuhugi kirja keskmist mõjutama, kui korduseksam õnnestub (seega, nt kui feilida ports eksameid aga need uuesti teha ja keskmine 14 peale saada (20st), saab ikka cum laude kätte (cum laudesid on neid siin kolm järku kusjuures, summa ja magna ka; ma muidugi neid ei sihi, hea, kui esimesel katsel need ained õnnestuks läbida. See on ikka väga teine eriala, väga teiste alusteadmistega).
Loodusvaatlusi: üksöö kämpusest tulles nägin lossipargis kahte väikest jänest.