Eksamid toimuvad Leuvenis nii, et ühes saalis on tihti koos mitu eksamiseltskonda, ja kui mõni neist on selline silma järgi baka/nooremapoolne, siis nad kannavad tihti musti ülikondi ja triiksärke. Enamik eksameid on suulised kirjaliku ettevalmistusega, ehk mõned tunnid kirjutad, siis lähed kirjutad nime tahvlile ja kui järjekord sinuni jõuab, lähed seletad õppejõule, mis sa kirjutasid. Paljud lahkuvad eksamiruumist vastamisele üsna morni näoga, ja tagasi tulevad tihti veel mornimalt, moodustades perioodilise leinameeleolus rongkäigu.
Täna oli tehisintelligentsi aluste eksam, esimene pool oli ainult kirjalik ja avatud raamatuga (teine siinne eripära), teine pool oli teooria koos selle suulise vastamisega. Teine teooriaküsimus oli päris keeruline, üks neist asjadest mida ma olin püüdnud õppida, aga lõpuks lihtsalt aru ei olnud saanud (feissbukiavarustes oli kuulda, et esimesel eksamipäeval oli selle kohta ülesanne olnud, ma siis vaikselt lootsin, et ehk teinekord on siis muu variant). Aga pärast mõningat pusimist ja arutlemist leidsin ma omast arust mingi lahenduse/representatsiooni peaprobleemile, ning vastasin sellest tulenevad küsimused ära, mõeldes rõõmsalt, et näe, lõpuks on hakanud selles aines, Prologis ja machine learningus õpitud teadmised konvergeeruma ja mingi arusaamine kohale jõudma. Suuliselt (mis toimus imepisikeses tooli ja lauaga ruumis, mis andis asjale kerge ülekuulamise varjundi) vastamiselt naastes liitusin siiski sellesama morbiidse rongkäiguga. Ei, see representatsioon on küll võimalik, aga see pole see, mida kasutab kõnealune Waltz'i protseduur, ja omakorda ei toimi see mitte nagu lookahead checking, vaid nagu AC3. Vot. Üks teine tore tehniline termin, mis seoses constraint processingu temaatikaga õppides ette tuli oli: deepest fail level. Eks kui veebruaris tulemused tulevad näeb, kas ma selleni omadega olen jõudnud (samas, üks põhimõte mis samas paradigmas ette tuli, ja mis ehk ka praegusesse hetke sobib: fail first principle: to succeed, try first where you are most likely to fail).
Loodusvaatlusi: nädalavahetusel Liisiga kämpusesse õppima minnes nägime pargipuudel keksimas suurte kõrvadega oravat; arvutiklassis istus inimesesuurune erkroheline dinosaurus ja jõi kokat; ja eelmisel nädalal oli lossipargis läbilennul suur must kormoran, silus tiigi ääres tiibu ja raputas pead (tuleb meelde et viimati nägin ma seda lindu vist Islandil Flatey peal 2009. aasta suvel).