Väike kirjutamispaus, alalise vabandusega ajapuudusest. Ja ainult kiiremaks läheb, sest kohe tulevad eksamid, ja enne eksameid tuleb magistritöö valmis saada (tähtaeg kattub esimese eksamiga). Vahepealset kokkuvõttes... aprilli keskel, pärast Normandiat: Holland! Ja siis veel mõned käigud.
Perekond astus läbi, Peeter jäi Leuvenisse, vanemate ja Liisiga sõitsime paariks päevaks Zeelandi tulbivälju kaema. Kuskil mai alguses oli ka kursusepeo afterpaarti, kuna alkoholi oli üle jäänud (täpselt nii lahke on meie insenäriteaduskond, kes põhipeo kinni plekkis). Toimus see lõpuks väiksema istumise ja grillimise puhul kursaõde Eva juures. Ma siis tegin šašlõkki, ise marineerisin (poest siin valmismarineeritud šašlõkki hästi ei leia), tundus ei maitses hästi; bulgaarlane (kellel nüüd on kursaõe juurde muidu ka asja) tegi mingeid huvitavaid meemarinaadi-tükke ja suvikõrvitsaid; ja igasugu muud head oli veel.
 |
| Holland, ehk inimesed tammi taga. |
Siis natuke aega õppimist ja praktikat, siis: Tartu! Hea vabadus oli nimelt see, et toimus konverents Mapping Methods: Approaches to Language Studies, mis oli täiesti suurepäraselt korraldatud, sisaldas päris palju huvitavaid ettekandeid, ja lisaks Tartu rahvale oli see kohale toonud peotäie varasemast tuttavaid välismaalasi. Edulist toimimist oli sesmõttes ka tore näha, et ma ise aasta(?) tagasi selle algul kahtlase olemisega mõtte välja käisin, et teeks meetodikonverentsi. Samas muidugi Eestist teabmis palju esinejaid kuulajaid polnud, Tartust vaid paar (kui mind ennast ka arvestada), mõni kohalik kuulaja mõnest sektsioonist astus läbi. See on nagu suts nigel. Tartu keeleteadusenurgakesse võib kasvõi pool maailma kokku tuua ja tippteadlased (v.a. see naljakas maltaonu) plenaristideks panna, ent keskmisel tartlasel (kes ei kuulu selle väikse aktiivse seltskonna hulka - aga neist enamik olid korraldajad) on ikkagi midagi paremat teha. Aga muuhulgas, näikse et Tartus müüakse järsku igas kolmandas kohas Belgia spetsõlusid (kas tõepoolest on õllekvaliteedirevolutsioon vahepeal toimunud, nagu mõni väitis, või ma lihtsalt enne ei osanud vaadata?).
Pärast Tartut tagasi, ja nüüd järsku saigi praktika otsa, praktika eelviimasel päeval lõi (firmapoolsesse, ehk pea-) juhendajasse järsku suur juhendamistuhin sisse, hakkas seletama ja õpetama ja õiendama, et teaduslikust küljest olen ma ikka vähevõitu teinud. Need seletused oleks muidugi natuke kasulikumad olnud siis, kui ma viimase projektipuntkiga tegelema hakkasin või kolm nädalat tagasi, kui ma mitmes iganädalases raportis pikalt-laialt olin seletanud, et see vidin mille ma pidin tõlkemasinasse integreerima põhimõtteliselt ei tööta, või vähemalt puuduvad mul piisavad teadmised vastavates programmeerimiskeeltes, milles need skriptid on kirjutatud (ma juhtumisi õppisin esimesel semestril Javat), et nende konstantset õhkulendamist ära parandada. Või siis, kui ta mõne järjekordse isnpiratsioonipuhangu ajel (olles talle taas meelde tuletanud, millega ma üldse selles firmas tegelen) käskis mingit järjekordset tööriista/skriptimiskeelt/lähenemist katsetada, millest enamik kuhugi ei viinud. Noh, vähemalt ei saa ma öelda, et ma midagi õppinud pole, ainult et magistritöösse (siin pigem küll selline projektiraporti-makatöö vahepealne asi) saab igast sellest eksirännakust heal juhul ainult paar rida kirjutada.
Siia paar viimast pildikest Gentist, kuhu mul enam asja pole:
 |
| Hommik Genti kesklinnas. |
 |
| Pole geibaar: ma käisin iga päev läbi ühest suurest pargist, mille keskel tornib tohutu mahajäetud kolossehitis, sildiga "Casino". |