Üleeile istusin Agoras ja lugesin midagi, kui mind äkki tabas doktor Dolittle´i moment. Lugesin ja lugesin, kuni äkki sain aru, et ei saa enam hästi keskenduda, kuna ma saangi täielikult ARU, mida kaks hollandi keelt kõnelevat inimest mu lähedal omavahel räägivad. Olen seda keelt õppinud vähehaaval siiatulekust saadik, aga päriselt ikkagi umbes kaks ja pool kuud. Enamasti haaran ma (pingutades) suulisest keelest lauseid ja mõtteid, aga päris suur osa kõneldust on ikkagi paraja udu sees. Ja siis järsku selline hetk. Nautisin midagi sarnast ka tol õhtul koju minnes ja ühest noortekambast möödudes.
Kui ma mainisin doktor Dolittle´i momenti, siis ma ei mõelnud, et hollandi keel kõlaks kuidagi loomalikult. Pigem võiks seda hetke võrrelda vanadest rahvalugudest tuntud juhtumiga, kus keegi saab mingil salapärasel põhjusel üheks õhtuks linnukeelte mõistmise taiu. (Ehkki - tõele au andes - ega see hollandi keel nüüd mingi kõlav ööbikulaksutus ka ole.) Aga nagu linnukeelte mõistmise võimel on ajaline piirang, nii küllap ka minu suulisest hollandi keelest arusaamise oskusel. Juba järgmisel päeval tahtis sööklatädi Almast selgitada, et mul on õigus friikate asemel, millest loobusin, oma toidu kõrvale ka kuklit võtta, aga mu pilk oli ilmselt nii suurt segadust väljendav, et ta igaks juhuks oma mõtte ühes väheke tuntumas keeles veel kord üle selgitas.
Täna oli mul aga üks doktor Dolittle´i moment õudusfilmi moodi. Vähemalt vaese loomakese jaoks. Nimelt on meie naabritel paksud mustad kassivolaskid (üsna äravahetamiseni sarnased). Nad (või üks neist, kes neil vahet teeb) püüavad ikka vahel meie tagaverandale tulla (ehkki veranda on selle üsna lihtsa tuulekoja-laadse ruumi kohta ehk palju öeldud, siis parema nimetuse puudusel kasutan ikkagi seda). Olen aina mõelnud, mida nad seal teha plaanivad, aga alati, kui nad mind läbi suure klaasseina köögis seismas ja neid jälgimas märkavad, põgenevad nad isegi enne esikäpa verandale asetamist. Täna seisin mõtlikult köögis sellesama klasseina/-ukse juures, kui nägin üht neist mustakarvalistest juba kaugelt üsna sirgelt meie veranda poole tulemas. Kuna ma seisin liikumatult edasi, siis jõudis kass verandale ja otse klaasseinani välja. Siis järgnes aga stseen otsekui õudusfilmist, kus kaamera suumib tegelasele näkku ja siis mingile imelikule objektile, mis osutub mingi koletise käpaks või sabaks või kihvaks. Nimelt: kass, surunud nina peaaegu vastu klaasi, märkab mu jalga, siis hakkab ta suuresilmne pilk aeglaselt tõusma, kuni ... ta kohtab mu laialt naeratavat nägu - sel hetkel ta võpatab ja jookseb nagu keravälk tagasi aeda, aegajalt kohkunud pilke tagasi saates.
Luban, et sellest blogist ei saa siiski loomablogi ega minust kassitädi, vähemalt niipea mitte. Aga kui kellelegi sellest ikkagi väheks jäi, minge vaadake juutuubist selle peale üks lõbus kassivideo.