Normandia

Etteruttavalt: Étretat

Vahepeal on kirjutamisele paus sisse tulnud, sest kiirevõitu on olnud. Aprilli teine ja kolmas nädal oli vaheaeg... jutumärkides: kogu aja oleks pidanud kõvasti tööd tegema (mida on nüüd saanud järele teha), ent kuna see on katoliiklik maa, siis seda nimetatakse lihavõttevaheajaks. Sai sedagi, ent muuhulgas võtsime kätte ja põrutasime ühel kenal laupäevahommikul Normandiasse. Kui välja arvata ohklemised kiirteemaksude osas, läks kõik suurepäraselt. Mõned reisimärkmed:

Tuli selline mõte, et õhtuks sõidaks nii kaugele kui sõita annab, ja siis järgmised kaks päeva sõidame rohkem väiksemaid teid pidi rannikut mööda tagasi. Ehk siis läksime Caeni, poole teed ette oli juba naljakas ja pool teed tagasi ka, madala huumori austajad nagu me oleme. Tee peal enne Amiens'i keerasime korra valest kohast maha, mahasõidul näitas Carrefouri, mõtlesime et läheme siis üksiti ja täiendame oma siidrivarusid. Carrefour asus väikses külas oru põhjas, mille veerelt avanes nii kena vaade, et tegime seal lõunapausi.

Amiensis pidi mingi uhek katedraal olema, oligi, käisime ja uurisime seda põhjalikumalt. Natuke jalutasime veel ringi, aga peale ühe hästi armsa tänavajupi midagi huvitavat ei näinud.

Amiens: vaesed on initsiatiivi võtnud

Cthulhu?

 Caenis (heheheh) oli linna kohal ka mägi, mäe otsas paistsid mingid tornid, käisime seal kõigepealt - kena kant oli. Vanalinnas käisime ka, sattusime ühes katedraalis natuke flöödikonsertit kuulama ja ronisime viimase valgusega ühe William Vallutaja tsitadelli müüridele. Õhtu tuli peale, sõitsime kiirteele ja keerasime end esimeses parklas autos magama, enne ühe kohalikest siidritest ära lahendanud.

Õhtu Caenis

Üks puu Caenis

Lihtsad rõõmud

Hommikul ostsime bensujaamast kohvi ja sõitsime ranniku poole. Ilus sõit oli! Esimene rannapeatus kippus aga vihmaseks, käisime natuke karpe korjamas ja naasime teele.
Pühapäeva tippnumbriks olid ilmselt need suured valged kaljud, mis Normandia rannikul kohati õige kõrgeks kasvavad. Sõitsime Étretat'i sisse, ja avastasime, et mäe otsa saab tegelikult väikest tänavat pidi sõita (aitäh, GPS) - esimene käik sisse ja minek. Seal avanes see vaade, mis pidada Liisi sõnul mingitel kuulsatel maalidel olema. Muuhulgas, meenutas Islandi lõunarannikut, ainult et, valge. Tee peal - nüüd sõitsime mööda väiksemaid teid, mis viisid läbi kenade külade ja vahepeal tõusid mägede otsa - nägime ühe küla ääres silti, et siider. Pöörasime, siider näitab paremale. Siis vasakule. Siis veel paremale. Lõpuks jõudsime hoovi, kus aia taga passis äraootava näoga eesel, ja mõne hetke pärast ilmus välja siidrimees, uuris kas me siidrit soovime, käis tõi kõigepealt maitsta ja oli väga üllatunud ("oui, zee on ju zama cange kui õlu, no problem?"), et autojuht klaasikest ei soovinud. Liisi degusteeris ja kiitis heaks, palusime kaks pudelit kaasa. Selline kuiv, mõrum ja pärmisem kui poesiidrid.

Ja siis käisime veel Honfleuris, mis oli hästi kena linnake, sadama ja skandinaaviapäraste puumajadega ja -kirikutega. Sõime jäätist, jalutasime ringi ja siis sõitsime edasi.

Kesk-Euroopa poliitkorrektsus (vaade hotelli liftist)

Õhtuks jõudsime Dieppe'i, kuhu oli hotellituba broneeritud. Dieppe on selline retrokuurort, mis ilmselt oli väga kuum koht kuskil kuue-seitsmekümnendatel, kui oli vaja terve rannik enamjaolt koledaid karphotelle täis ehitada. Jupp vanalinna on siiski ka. Ilmselt suvel on ta natuke soojem koht, ent praegu hulkusid tänavail ja promenaadil vaid üksikud pensionärid oma väikeste valgete koerakestega (Normandias näib igal üle 40-aastasel inimesel olla kohustuslik mõni väike valge koer adopteerida). Nälg oli peal, aga kõik oli kinni peale Serbia restorani ja retrorestorani promenaadil, kuhu lõpuks jäime. Tellisin endale Normanida pitsat, mis tähendas mingil väga peenel moel prepareeritud merekarbisisusid - vähemalt nii oli kirjelduses, praktikas mattis kiht sulanud prantsusetugevat camemberti kõik muu enese alla. Veel menüüst: Norra pitsa ja Cheeseburger pitsa. Pärast kolasime rannas ja korjasime ilusaid kive (ja Liisi naeris, kui ma maas kükitasin ja suure kiviga väikseid kive tagusin - aga põhjust oli ka, katsel ilmnes, et osade pealt kriidiste kivide sees on kristallid.

Kas Normandia või Norra?

Need mummud nende kivivaaside peal on muide pügatud põõsad.

Esmaspäeva hommikul, muuhulgas Liisi sünnipäev, läksime kai äärde omletti ja Normandiapärast õunakooki sööma, pärast ronisime rannakaljudele, kus oli loss, ja kargasime üle aia, et ilmasõja-aegset bunkrit kaeda, kuhu ka sisse turnisime. Mul oli lamp kotis juhtumisi, seega sai seal natuke ringi luusitud.

Aeg oli nina kodupoole pöörata, ent mõtlesime, et läheme siiski ringiga ja vaatame Calais' linna ka, see nagu enam-vähem tee peal, kui Lääne-Belgia kaudu tagasi minna. Osutus, et kõik kenad pildid sellest kohast olid tehtud paaris punktis ja heade nurkade alt, sest see oli ikka üks kole linn küll. Aga ilus raekoda oli nende blokkide keskel, kuidagi imelikult kesklinna servas. Üritasime sisse kondama minna, tehes nägu, et meil on sinna asja, ent turvamees tabas meid esimesel korrusel ilusat vestibüülilage uurimas, ja sai aru, et me oleme turistid.

Jõime nurga peal tassi kohvi ja sõitsime koju, koju oli vaja enam-vähem õigeks ajaks jõuda, sest perekond tuli külla. Juhtumisi, sest nad lihtsalt sattusid neiberbuudi. Plaan oli nimelt järgmisel päeval edasi sõita Zeelandi tulbivälju vaatama.

Keskmine õhtune jalutaja Dieppes.

Veesüliti väikse kabeli küljes, Étretat' kohal kõrguva kalju peal.

Punkri laskeavad