Võtsin kolmapäeva hommikul ratta ja hakkasin kooli poole sõitma, kui sadula all käis mingi raks ja järsku oli kuidagi iseäranis ebamugav istuda. Vaatasin siis ühe foori ees oodates järele, üks jupp oli ära murdunud. Pärast hommikusi loenguid vurasin siis uuesti Velo'sse, kust ratas renditud, ja mis üksiti nagunii Heverlees on.
Ajasin ratta sinna nende remondiangaari, kus mitmed rattad parasjagu remondis või taastamisel olid ja mustuhat uut omanikku ootas. Tuli mingi tüüp, ma laiutasin käsi et näe, sain siit hiljuti ratta, aga näe, ei teagi, nüüd sadul logiseb; too kruttis sadula maha, pani uue asemele ja soovis head teed. Selline tore koht ongi, midagi maksma ka ei pidanud.
Pärast käisin esimest korda Almas lõunatamas. Leuvenis on kolm Almat ehk tudengisööklat; Heverlee oma näeb juba väljast väga söökla välja, lähed sisse, järjekord trepist alla, ootad, jõuab kord, kokatädi lööb sulle kulbi makarone kaussi, ootad maksmist, ja siis otsid kohta, sest kõik on lihtsalt täiesti täis. Siin väljassöömise kohta üsna odav, aga samas iga päev seal küll ei jõuaks süüa - erinevalt nähtavalt nii mõnestki muust.
Ja pärast oli programmeerimise praktikum/harjutustund, täpsemalt Prologi programmeerimise. See on ikka raske. No ikka raske. Selles mõttes oli praks asjalikum kui Java aine oma, mis esmaspäeval oli - seal teabmis palju midagi ei õpetatud, lihtsalt olid ülesanded a la "programmeeri selline programm", ja loengu slaididest midagi ka tolku polnud, seega suurema osa neljast tunnist sai lihtsalt ekraani põrnitsetud (noh, vähemalt ma polnud ainus selline).
Reedel oli Prologi loeng, ma siis üritasin kõvasti kaasa mõelda ja märkmeid teha - ent minu kõrvale ronis (otseses mõttes, üle tagumise laua) istuma mingi eriline frukt, kes terve loengu haigutas, raamatut luges, vahvlit sõi ja lauanaabritega üritas juttu teha. Mingil hetkel ütlesin, et jäägu kurat vait juba, mõned üritavad siin loengut kuulata. Ütleb et aa ok. Möödub minut. Pöördub kõrval istuva tsiki poole ja jahub edasi.
Ajasin ratta sinna nende remondiangaari, kus mitmed rattad parasjagu remondis või taastamisel olid ja mustuhat uut omanikku ootas. Tuli mingi tüüp, ma laiutasin käsi et näe, sain siit hiljuti ratta, aga näe, ei teagi, nüüd sadul logiseb; too kruttis sadula maha, pani uue asemele ja soovis head teed. Selline tore koht ongi, midagi maksma ka ei pidanud.
Pärast käisin esimest korda Almas lõunatamas. Leuvenis on kolm Almat ehk tudengisööklat; Heverlee oma näeb juba väljast väga söökla välja, lähed sisse, järjekord trepist alla, ootad, jõuab kord, kokatädi lööb sulle kulbi makarone kaussi, ootad maksmist, ja siis otsid kohta, sest kõik on lihtsalt täiesti täis. Siin väljassöömise kohta üsna odav, aga samas iga päev seal küll ei jõuaks süüa - erinevalt nähtavalt nii mõnestki muust.
Ja pärast oli programmeerimise praktikum/harjutustund, täpsemalt Prologi programmeerimise. See on ikka raske. No ikka raske. Selles mõttes oli praks asjalikum kui Java aine oma, mis esmaspäeval oli - seal teabmis palju midagi ei õpetatud, lihtsalt olid ülesanded a la "programmeeri selline programm", ja loengu slaididest midagi ka tolku polnud, seega suurema osa neljast tunnist sai lihtsalt ekraani põrnitsetud (noh, vähemalt ma polnud ainus selline).
Reedel oli Prologi loeng, ma siis üritasin kõvasti kaasa mõelda ja märkmeid teha - ent minu kõrvale ronis (otseses mõttes, üle tagumise laua) istuma mingi eriline frukt, kes terve loengu haigutas, raamatut luges, vahvlit sõi ja lauanaabritega üritas juttu teha. Mingil hetkel ütlesin, et jäägu kurat vait juba, mõned üritavad siin loengut kuulata. Ütleb et aa ok. Möödub minut. Pöördub kõrval istuva tsiki poole ja jahub edasi.