Hakkasin ühel päeval loengust kodu poole sammudes mõtlema, et lisaks uutele akadeemilistele teadmistele olen siin õppinud ja teada saanud ka väga palju muud (kui saab üldse sellist vastandust akadeemiliste ja muude teadmiste vahel luua). Ma siis mõtlesin, et loen vähemalt mõne üksikugi neist teadasaamistest siin täiesti suvalises järjekorras ja kaootiliselt üles. Niisiis, selle pooleteise kuuga olen õppinud/teada saanud
- et oktoobri lõpus võib ka Kesk-Euroopas olla vabalt üle 20 kraadi sooja ja siis ei jäägi muud üle, kui otsida taas välja oma suverõivad.
- et kui tänaval kostab mängutoosi-sarnane heli ja parasjagu on isu millegi magusa järele, siis tuleb raha haarata ja välja joosta, sest tegemist on jäätiseautoga. Aga tegutseda tuleb kiiresti, sest jäätiseauto ei oota kaua. Nägime hiljuti kolme väikest poissi, raha pihus, jäätiseautole järele jooksmas, aga auto ei peatunudki enam ja poisid pidid pärast mõningast jooksmist alla andma.
- kuidas poes leiba viilutada. Jälgisin selleks esmalt üht pereema tegusemas. Ja siis tegin järgi: kõigepealt tuleb leib koti seest välja võtta (kui see juba pakitud on), siis viilutajasse tõsta, seejärel rohelist nuppu vajutada, siis käed sinna alla valmis panna, kust viilutatud leib välja kukub, et see laiali ei pudeneks, seejärel tõsta see osaliselt õhus olevale metall-alusele, siis sellele kõigele kott ümber panna ja lõpuks libistada see alus kotist välja (või siis pigem kott koos leivaga aluse ümbert ära). Tegelikult on see väga lihtne, nii et loodan peagi saavutada selles Belgia pereemade osavuse. Mis on hästi tore: siinsed lapsed küsivad enamasti leivakannikad endale ja siis vaikselt närivad neid poes ringi jalutades.
- kust leida piima, mis ei säiliks oktoobris ostes näiteks järgmise aasta märtsini, ja muid vajalikke toiduaineid.
- et lihtsates igapäevastes olukordades, nagu näiteks poeskäik, on germaani keelte taustaga täiesti võimalik päris paljustki hollandi keeles öeldust aru saada. Mis on veelgi toredam: vahel, kui ma olen näiteks poes olles mõtlikult mõnele küsimusele hoopis saksa või norra keeles vastanud, saadakse ka sellest aru.
- et teed ületades ei tule nii palju ette vaadata autode kuivõrd hoopis ratturite suhtes, sest esimestel pole kunagi õigus ja nad peatuvad pea alati ning teistel on alati õigus ja nad ei peatu kunagi.
- et tänavad on nii kitsad, et tipptunnil tekivad nii autode, rataste kui ka jalakäijate ummikud. Vahel hilja peale jäädes ning loengu poole kiirustades kirun nagu vana automees mõttes aeglaseid eeskõndijaid ja otsin pilguga kaugustes laiemat kohta, kust oma möödumist sooritada.
- et Belgia on kivine riik. Siin on kõik majad kivist (mul on tekkinud väike hasart näha siin vähemalt ühtki puithoonet), aiad kivist (kuigi vahel harva on loodud imitatsioon nagu tegemist oleks puitaiaga), põrandad kivist (või noh, vähemalt pole ma näinud selliseid ilusaid puitpõrandaid nagu Eestis, kuigi meil vist siin linoleumi all on siiski üks) ja noh, üldse enamvähem kõik, mis võiks olla puust, on pigem kivist. Aga mis ei ole kivist ja on alati puust, on kirikute kantslid. Meenutasime, et Viinis olid need tihti marmorist, küllap oli see seal siis kallis ja hinnaline materjal. Siin on aga alati sellised rikkalikult nikerdatud puitkantslid. Seega teeksin sellise väikse üldistuse: puit on Belgia marmor.
- et asjaajamine ei pruugigi olla kerge ega mugav ning hea eesmärgi nimel tulebki järjekorras seista, kasvõi tunde (seda, mida ma sellest mitmetunnisest püstijalu järjekordades seismisest arvan, võivad soovijad näha mu Leuveni Ülikooli õpilaspileti pildilt (mu ilme ütleb kõik)).
- ja otseloomulikult, et Eesti ongi tõepoolest e-riik, mis on suurepärane ja uskumatult mugav.
- aga et, Belgia ongi tõepoolest šokolaadiparadiis, mis on samuti suurepärane ja uskumatult mõnus.
Need teadmised on loomulikult ainult killuke sellest kõigest, mida ma siin õppinud olen. Sest õppida on tulnud kõvasti.