Kui ma tagastijõudes Leuvenis rongilt maha astusin, oli hästi naljakas ja kummaline tunne. Üks kummalisuse põhjustaja oli see, et ma jõudsin esimest korda Eestist ja sealsest kodust ära minnes kohta, mida võin samuti koduks nimetada. Teiseks oluliseks teguriks oli see, et erinevalt Eestist oli kõik järsku soe ja kuiv. Ehk siis Belgia oli tol hetkel Eestiga võrreldes küll nii oma paari kuuga kevadele lähemal. (Nüüd on vist ka Eestis soe?) Seega, see kevad jõudis minu jaoks kohe lausa ootamatult ootamatult ja ometi ju loomulikult oodatult.
Hakkasin tagasijõudes taas jooksmas käima, mis on andnud palju võimalusi kevademärkidega tutvumiseks. Esmalt sain rõõmustada lumikellukeste üle, peagi aga märkasin, et peenardel on juba krookused, nartsissid, võõrasemad ja muud varased ärkajad. Veebruari lõpus ja märtsi alguses?! See on ju alati olnud kooli suusatundide kõrgaeg! Sisemine kell oli veidi segaduses, aga samas ka rõõmustas: kevad, tore, et tulla said!
Kuna esimene semester möödus üsna kooliselt, siis leppisime kokku, et teine semester ehk vol 2 pakub võimalust parandusi teha. Otsustasime, et kui vähegi saame, püüame vähemalt kord nädalas kuhugi sõita või kasvõi siinsamas midagi vaatamas käia. Ja üldse sellised vähe aktiivsemad olla.
Minu esimesel tagasitulekunädalal läksime kohe meie kodu lähedal asuvasse kloostriparki jalutama. Oli soe õhtu, päike hakkas loojuma, meil olid kaasas kirsisaiad ja mandli-croissantid ning kohalik limonaad. Istusime pingile ja tegime selle aasta esimese pikniku. Meie ümber säutsusid veelinnud ja lippasid kümned jooksjad. Piknikuvaade oli umbes säärane:
Muide, sealsamas olid ka aiad, kus peeti koduloomi ja -linde: kanu, hanesid, sekka mõni hobune ja kitski. See tundub olevat Belgia linnades üsna tavaline lugu: astudes paar sammu peatävalt kõrvale, võid kohtuda kõiksuguste põnevate loomadega. Mis teha, kui ruumi vähe on!
Aga vol 2 on vähemalt esialgu üsna hästi õnnestunud. Andres veidi juba kirjutas, aga püüan mõnest meie käigust ka siia peagi kirjutada. Lisaks olen mõnel õhtul väljas käinud ja uute inimestega tuttavaks saanud, mis on täitsa mõnus ja värskendav. Rohkem kui nädala eest saatsin pisut nukralt siinse Brasiilia sõbranna Ana teele, aga samas kohtasin selle õhtu käigus mitut toredat lingvisti, keda veel ei tundnud. Aga eile sai tuttavate Poola tüdrukutega mitu tundi ühes välikohvikus kohvitatud ja lobisetud. Kohv tuli Viini kohvikuid meenutavalt tillukesel hõbekandikul ja vahukoorega. Nojah, ja hollandi keelt hakkasin ka õppima. Nii hea on uusi keeli õppida, eriti selliseid, mis on nii saksa keele moodi või mida kohe ka praktiseerida saab. Kevad mõjub vist kuidagi tegutsema-ajavalt. Ma pole enne mõistnud, kui otseselt võib mind mõjutada see, et päike käib kõrgelt, et on soe ja valge. Ainult õhtuti vajun ma millegipärast kasvõi jala pealt ära, kui kell on juba üheksa saanud. Keha vist ikkagi teab, et on märts ja õhtuse kevadväsimuse aeg.
Lõpetuseks veel üks pilt ühest mõnusast kevadisest õhtust, kus jalutasime-ronisime lähedalasuvale mäele ja tagasi, lihtsalt selleks, et nuusutada vähe kevadist õhku ja tõestada, et Belgia on osa Madalmaadest ainult jutumärkides:
 |
| Taamal vaade Leuvenile poolel teel nõlvalt alla: Ardenne´id see just pole, aga vähemalt on see näide sellest, et ka meil siin kodu lähedal võib maastik aegajalt üsna muhklik olla. |