Et seda tähistada, otsustasime laupäeval Brüsseli-tiiru teha. Kõlas kuidagi erakordselt peenelt - et läheme käime korra Brüsselis ära. Aga seda me igatahes tegime. Panime oma suvised linnas patseerimise rõivad selga (sest sooja oli umbes nii 20 kraadi) ja sõitsime rongiga Brüsselisse. Esimene mulje oli ehk veidi nii ja naa, sest jaamast välja astudes võttis meid esmalt vastu roheala, mida katsid ühtlase vaibana parmud ja punkarid. Tunda oli ka tugevat uriinihaisu, kuna sealsamas olid poollahtised pissuaarid ja ilm oli väga soe. Vanalinnas ringi liikudes saime ka aru, et me ei olnud ainsad, kel oli tulnud mõte soojal laupäevapärastlõunal Brüsseli kesklinna patseerima minna. Brüsseli vanalinn oli rahvast äärest ääreni täis nagu Belgia pealinnale ehk kohane ongi - liiga palju rahvast, liiga vähe maad.
Kõigepealt läksime vaatama Brüsseli katedraali, mille leidmine meil, vaatamata sellele, et see asus tegelikult jaamahoone lähedal, et meil oli kaart ja et mina seal varem käinud olin, küllaltki vaevaliselt läks. Sealt läksime edasi Belgia kuninglikku paleed ja selle parki kaema. Seegi park oli ühtlase kihina kaetud lamavate tudengite, ringi jooksvate ja mängivate laste (kuigi mängu- ega jooksuruumi peaaegu polnudki), nende vanemate ja muude linlastega. Olla Brüsseli laps on vist ikka täiesti omaette kogemus. Kuigi pargis oli ilusaid vanu kujusid, pügatud põõsaid, alleesid ja laubesid, jättis see kokku ikka kuidagi räsitud mulje.
Selleks ajaks, kui pargist läbi kuningapalee ette hakkasime jõudma, oli meil juba päris suur jäätiseisu (Brüsselis jäätise söömine oli üks oluline osa meie algsest plaanist). Ja siis äkki oligi pargi servas nagu loodetult bussike, kust müüdi jäätist ja vahvleid. Võtsime jäätised (mina sidruni ja pistaatsia, Andres mango ja spekuloosi ehk siinse piparkoogiga), istusime otse kuningapalee ette ja tundsime ennast eriti mõnusalt ja natuke peenelt vist ka. Siin on üks pilt eluga rahul olevast Andresest pärast jäätisesöömist:
Võib-olla magasime oma suures jäätisetuhinas midagi maha, aga mingil hetkel märkasime, et palee eest möödajooksval laternatereal on korraga Belgia ja Hiina lipud. Samal ajal peatus palee väravate juures limusiin, millest kargas välja kamp Aasia tütarlapsi. Üks neist (looriga) oli vist peadne pruut, tema oli siis võib-olla uue riigi kuninganna?
 |
| Belgia-Hiina kaksikriik? |
Edasi võtsime suuna Brüsseli Juubelipargi ja sealse triumfikaare poole. Teel nägime huvitavat seltskonda, kes teenisid raha sellega, et kui autod peatusid punase tule taga, siis nad tegid ülekäiguradadel trikke: žongleerisid, tegid saltosid ja hundirattaid. Ja punase tule ajal käisid nad kaabuga autode vahel - kusjuures neile tõepoolest antigi raha. Üldse, teele jäi nii mõndagi, mis pani mõtlema, et väikelinna elu on mõnus ja mugav, aga suurlinna oma jälle nii vastupandamatult põnev.
Plaanitsematult leidsime ennast ka kõrgete klaashoonetega Eurokvartalist. Jalutasime esmalt veidi Leopoldi pargis (kus jalutas meist muuhulgas mööda Soome perekond). Mööda pargis olevat künkanõlva üles ronides jõudsime ka Europarlamendi hoonete juurde. Nii naljakalt ja lihtsalt tore oli näha seal teiste seas ka Eesti lippu ja lugeda eestikeelset tervitust.
 |
| Lipud, õied ja Europarlament. |
 |
| Tere-tere! |
Aga mis oli kummaline, kogu see modernne ja igalt poolt kaameratega turvatud kompleks oli kohati ümbritsetud üsna tavalistest tillukestest majadest, millest ühel (maamaja tüüpi hoonel) oli lihtne aiake ja puuderiit.
 |
| Lihtne "maamajake" ja siis veel mingi hoone. |
Üks osa Leopoldi pargist, mille kaudu me Europarlamendi hoonetele lähenesime, pakkus samuti Eurokvartali turvatuse ja steriilusega võrreldes hästi vastakat vaatepilti: nimelt oli pargiservas hekkide vahel midagi onni ja madalakatusega laube vahepealset. Seal oli vedelemas mingi parmulaager (kotid, kaltsud ja pambud). Parmud ise olid küllap päevaks "kodust" ära läinud. Aga onni juures oli üsna hiljuti tehtud lõket ja Andres märkas ka üht pooleldi söestunud seljakotti. Sealsamas oli piirdeaed ja aia taga oli silt, et sealt edasi jälgivad kõike kaamerad, sest sealt algaski Euroopa parlamendi hoonete kompleks. Ühelt poolt oli see vastuolu hästi kummastav, teisalt vist loogiline ka - suurte linnade asi.
Õhtuhämaruse hakuks jõudsime ka Juubeliparki. Park koos triumfikaarega oli plaanitud ehitada 1880. aastaks ehk Belgia riigi 50. aastapäevaks, aga jäi toppama ja sai valmis alles 1905. aastal. Praegu olid nii park kui ka triumfikaar tõeliselt uhked (eks ka vastupidamine ole vist triumf, mitte ainult millegi vallutamine või sõjaline võit). Millegipärast jättis kogu see kompleks koos pargiga vähemalt mulle hoopis suursugusema mulje kui kuningapalee ja selle park. Siin on paar illustreerivat pildikest:
Juubelipargis patseerimise lõpetanud, olid kõhud juba päris tühjad, jalad väsinud ja pimedaks oli ka kuidagi väga järsku läinud. Hakkasime tagasi kesklinna poole jalutama, mis oli kokkuvõttes päris pikk teekond (eriti mu kontsakingi arvestades), mille peamine osa viis taas läbi selleks hetkeks pimeduses kõrguvate klaashoonetega Eurokvartali. Kesklinna jõudes valisime mahaprantsatamiseks ühe välikohviku. Ettekandjaks oli jõrm patsiga vanemas keskeas mees, oma stiilipuhtalt prantsusepärase arrogantse teenindusega. Küsisime, kas ingliskeelset menüüd on - ei olnud, aga hollandikeelset? - ka mitte. Ja tellida ei saanud ka praktiliselt midagi. Ja hiljem polnud Andresel mõtet ka oma Flandria pangakaarti lehvitada, sest seda lihtsalt ei võetud vastu. Aga kui toit (mis, nagu hiljem taipasime, oli küll meile kallis, aga Brüsseli vanalinna kohta väga mõistliku hinnaga) lauale toodi, siis me lausa sulasime ja ainult naeratasime õndsalt. Sest kõik oli ju ometi nii stiilipuhas ning üldse nii igatpidi mõnus. Meie ees laius väike Brüsseli väljakuke, jõime punast õlut ja toit oli lihtsalt imehea. Andres valis välja jänese ja mina sõin ehk parimat steiki, mida iial saanud olen. Kõrval olid muidugi friikad, kuidas siis muidu, aga need olid head.
Pärast õhtusööki jalutasime mõne sammu eemal asuvasse vahvlikohvikusse ning võtsime õhtule stiilse ja magusa punkti panemiseks kahe peale Brüsseli vahvli maasikate ja vahukoorega. Istusime siis seal ebareaalselt soojas märtsiõhtus oma teatridekoratsiooni meenutava vahvli ja kange kohviga ning ma tundsin juba mitmendat korda selle päeva jooksul, kui mõnus võib elu ikka vahel olla. Ja kui lihtne on seda saavutada: sõida oma kallimaga vaid kevadisse Brüsselisse, võta ette üks pikk jalutuskäik, söö midagi head ja jäta need hetked meelde. (Eriti lihtne on seda muidugi teha siis, kui elada Leuvenis, 20 minuti kaugusel Brüsselist. Aga tegelikult võib midagi taolist teha ju ükskõik kus.)
 |
| Brüsseli vahvel Brüsseli vanalinnas. |