Umbes nii eelmise nädala alguses mõtlesin ma sisimas rõõmsalt, et näe, polegi sellel talvel korralikult haige olnud. Üks kord olin haige siia tulles, päris semestri algul, aga nüüd vahepeal pole midagi olnud. Ja suur särav ja sumisev kevad paistis juba käes olevat, mis andis lootustandvaid märke sel talvel mitte enam haigeks jäädagi. Mind ei kallutanud kahtlustele ka tõik, et arvestatav osa minu erinevate seminaride kaastudengeist tatistab, köhib ja turtsub ning et Andres oli just äsja haigestunud. Mu peas oli lihtsalt kindel arusaam, et ma ei jää ju enam kevadel haigeks, et nüüd on haiguste hooaja jõnksust ülesaadud. Isegi kui ma ärkasin pühapäeva hommikul krõbeda kurguga, lasin enesekindlalt taruvaiguvurtsu kurku, panin riidesse ja läksin jooksma, seetähendab katsetasin ignoreerimistaktikat. Paraku toimis see vaid mõne tunni, siis otsustas haigus oma töö teha. Nii palju siis sellest - ärasõnumisel on oma ikka kindel vägi sees.
Aga kui oled haige ja väga kuhugi minna ei saa, siis on võimalik vähemalt neid toredaid sõite meenutada, mis on olnud. Mõtlesin panna siia üles mõned pildid meie ühepäevasest sõidust Kesk- ja Lääne-Vallooniasse veebruari lõpus, millest Andres kirjutas juba mitu nädalat tagasi oma
fritüristide ja hanede sissekandes.
Siin siis veidi visusuaalseid ja väheke ka sõnalisi tagasivaateid sellele toredale päevale:
Meie esimene sihtpunkt Kesk-Valloonias oli Nivelles´i linn, täpsemalt selle keskaegne Püha Gertrudi kirik, mille ees ka oma esimesed võileivad ära sõime.
 |
| Saint Gertrude´i kirik |
Aga kirikust palju suuremaks vaatamisväärsuseks kujunes viimaks hoopis kohalik karneval.
 |
| Inim-hot dogid |
 |
| Lühikeste vaatluste käigus on hakanud tunduma, et Valloonias armastatakse Belgia rahvusvärve (ja - mine tea! - võib-olla ka kogu seda ühendatud Belgia riiki?) enam kui Flandrias. |
 |
| Karnevalilisi igas vanuses |
 |
| Hernehirmutised: Nivelles asub Valloonia põhjapoolsemas, st põllumajanduspiirkonnas. |
Järgmiseks sihtkohaks olid Château Fort d'Ecaussinnes-Lalaing ja selle ümber olev küla. Külani viisid kitsad madalad teed kõrgete põldude vahel. Aeg-ajalt oli teeääres selliseid veidi räämas, aga ikkagi ilusaid kivist osaliselt luuderohtu uppunud maamaju. Võib-olla viib sinna külla ka mingi muu tee, aga meie leidsime selle ja see tegi meie leiu veel kuidagi eriti muinasjutuliseks. d'Ecaussinnes-Lalaing oli idülliline selle sõnaraamautähenduses, meenutades mulle veidi neid Viini-lähedasi külakesi, kus näiteks pagaripoes pandi värskelt ahjust tulnud saiale väikse lisatasu eest kodune sink ja juust ka peale. Kõige enam jäid d'Ecaussinnes-Lalaingist hetkepiltidena meelde uhkelt küla kohal kõrguv suletud loss; ilusad vaiksed tänavad, millel liikus aegajalt noori vanemaid oma väikeste lastega või siis päris vanu inimesi koertega; ühel kõrgel sillal hängivad, telefonist valju prantsuskeelset muusikat kuulavad (ja küllap ilusamast elust nt Brüsselis või Pariisis unistavad) noored ja üks tore eesel, kelle aediku juures me teise söögipausi otsustasime teha.
 |
| Sissesõit |
 |
| Okasroosikese loss |
 |
| Teine lõuna naeratava (ja iseteadvalt oma osa nõutava) eesliga |
|
Viimane sihtpunkt oli Havre loss, mis oli samuti suletud ja samuti ääretult muinasjutuline (mida süvendas ehk see, et loss asus keset tiiki). Õnneks või kahjuks polnud sellest lossist kuigi palju alles, mistõttu saime seda vaatamata suletusele üsna hästi igast küljest ja ka seest vaadata. Selle lossi juures toimus meie kolmas lõuna või varane õhtusöök (kääbikute kombel). Sarnaselt eelmisele söögipaigale leidus ka seal toidunõudjaid - jah, see muinasjutuline lossipark on just see sama koht, kus me oleksime äärepealt vihastelt handelt lõuga saanud.
 |
| Lossi esikülg... |
 |
| ...ja hoopis teistsugune tagakülg |
---
Väikese järelmärkusena peab siiski mainima, et päris kodune pole ma ikkagi olnud (kool on ikka oma osa nõudnud, ehkki sel nädalal õnneks vähem kui tavaliselt) ja ka väikesel väljasõidul oleme sel nädalal juba käinud: pärast lõunast toidupoetiiru linnaserva-Carrefouri võtsime suuna lähedalasuvasse bensiinijaama, mille kõrval oli pinkide-laudadegaga roheala. Tegime juustu-rukola-pikasaia-võileibu, jõime teed ja lasime end päikesel soojendada. Sellised väikesed rõõmud.
