Kui ma oleks kirjutanud seda postitust veel paar päeva tagasi, oleksin saanud kilgata, et suvi-suvi, meil on siin 20 kraadi sooja, sääsed pinisevad ringi ja nartsissid hakkavad peaaegu juba ära õitsema. Vahepeal saabus aga paduvihm koos novembriga.
Et suvi raisku ei läheks, ja tagantjärele oli see nagu näha hea mõte, tegime neljapäeval väikse tiiru linnast välja, Tervurenisse, kus Liisi turismialaste guugeldamiste järgi üks suur kuninglik palee koos Aafrika muuseumiga peaks asetsema. Piknikukraami (ja siis üksiti ka igapäevasöögi) ostmise peale läks siiski ka omajagu aega, ja minema hakates oli juba pime.
Tühja kah, lossipargis ikka saame jalutada, asusime teele ja Liisi tegi teel võileibu. Kohale jõudes avastasime aga, et kogu kompleksi ümbritsevad metallsed ehitustarad, lossiõuel on kraater, mille põhjas hiiglaslik ekskavaator, ja igal pool on sildid, et ära sa mitte ehitusplatsile overtreetima mine, meil on kaamerabewaking igal pool. Mõtlesime siiski natuke soojas õhtus ringi jalutada - lossipark pidi olema päris suur, mõtlesime, et ehk kuhugi otsa ikka sisse saab. Saigi, täpsemalt vaatlusel selgus, et üks küljevärav oli lahti, mida me interpreteerisime kui luba sealt alla parki viivale rajale suunduda. Peahoone külge oli pandud ports suuri prožektoreid, mille kuma ulatus isegi parki. Park oli tõesti suur, kaunistatud geomeetrilistesse kujunditesse pügatud põõsaste, rassistlike skulptuuride, tiikide, varsti õitsema puhkevate tulbipeenarde ja luikedega. Valges, ilma tarade ja kuivendatud tiigita poleks palee siiski palju Viini omadele alla jäänud. Luiged ujusid pargi tagumises otsas olevas tiigis või järves, ja kui kalda äärde kükitada, siis ujusid mõlemad sinna, külgboksparkisid end veepiirile ja ootasid saia (mida meil kahjuks polnud), perioodiliselt siililikke podinaid kuuldavale tuues. Murul kaplsasid metsjänesed ja ühte nahkhiirt nägin vist ka.
 |
Loomavaatlustest veel. Üksõhtu käisime neiberhuudis jalutamas, kui siin jalutada piisavalt kaua, suubuvad tavalised linnatänavad kõigepealt luksusrajoonideks, mille majade ja majade vahel olevate üksikute vanemate hoonete järgi võib aimata, et veel vähem kui sada aastat tagasi laiusid siin koplid - edasi lähevad tänavad üle künka ja siis üle koplivahelisteks sillutatud külateedeks. Tagasiteel Predikherenbergi künkatänavat pidi kuulsime metsatuka all järsku kõva krabinat. Inimese asemel nägime aga tänavalampide häguses valguses põõsaste all hoopis mingit kärplast, ilmselt nugist, kes seal ringi toimetas ja end mõnda aega vaadelda lubas.
Piknikupoeskäigul avastasime ka Lidlist lehttaigna, mida siinmail siiani defitsiidiks olime pidanud. Mitte päris selline paks ja nii kohevaksminev kui see, mida kodumail müüakse, aga lehttainas siiski, seega laupäeva hommikuks tegime kaneelirulle ja juusturulle. Üksõhtu käisime ka naabertänava lähisidajointis kebabijahil, kus tellimised, kastmevalikud ja tasuta kommi küsimine kõik kenasti flaamide keeles õnnestus.