Nivelles' linna sisse sõites kostusid taamalt marsitrummid. Esimesena
nägime me Vaaraosid. Kostümeeritud mehed ja poisid ees, marsiorkester trummide
ja tuubadega taga. Leidnud kitsaste keskaegsete tänavate vahelt lõpuks parkla,
kuhu mahtus parkima, seadsime sammud keskväljaku poole, kus pidi seisma 6.
sajandi katedraal. Linnas oli käimas mingi karneval, ja edasi minnes ilmus
nurga tagant välja jälle järgmine seltskond, mõniteist kuni mõnikümmend
tegelast, orkester sabas. Vaaraod, Jalgpallihuligaanid, Hernehirmutised,
Patriootlikud Fritüürimüüjad, Ameerika lippudega Inimhotdogid (lipu triibud
olid ka hotdogidest), suured karvasest riidest vorstisabad pintsaku alt välja
tolknemas.
Kostüümides näisid marssivat ainult mehed ja mõned väiksed poisid,
kõigil ühesugused vastava teema riided ja atribuutika seljas. Korra nägime
siiski üht naisseltskonda, keda võiks nimetada Prouadeks Punases. Kõik nad
marssisid ilma nähtava suunata märkimisväärselt aeglaselt ringi, saateks pidev
trummipõrin. Vahepeal lippas mööda tänavat alla mõni hilinenud
Fritüürimüüja-härra. Võibolla nad ootasid mingit kogenemist. Me sõime kiriku
ees oma lõunaoote-võileivad ära ja läksime edasi.
Järgmine sihtpunkt oli Château Fort d'Ecaussinnes-Lalaing samanimelises külas
teiselpool Lääne-Valloonia piiri. Château ise oli kinni ja oli sildi järgi
privaatomandus, mis alles aprillis lahti tehakse. Kindluseõuel näis keegi puid
tegevat ja vallikraavis tatsasid ringi suured koduhaned. Otsustasime siiski
natuke ringi vaadata, ületasime üle poole küla ja oru viiva vanaaegse kaarsilla
ja sättisime end pingile lõunatama. Selle peale tuli meie juurde suur karvane vana
eesel. Pink seisis nimelt kopli juures, ja selle elanik eeldas, et teda tuldi
ilmselt toitma. Mõne aja pärast, kui me oma võileibu temaga ei jaganud, lasi ta
lahti eeslikisa. Nurga tagat tuli välja ema lapsega; väike poiss vaatas kisavat
eeslit, ning hindas olukorda: facepalm. Jalutasime edasi, mitmel pool on
sildid, mis keelavad koertel tänavale sittuda. Valloonia koerad ilmselgelt
liiklusmärke ei jaga. Jõudsime küla keskväljakule (tänavasildil: Le Grande
Place), mida domineerisid kolm olulist hoonet: raekoda, pubi ja matusebüroo.
Viimaseks käiguks valisime Havré küla, kus pidi asuma kindlus keset
järve. Netis vähemalt olime sellist pilti näinud. Väga hästi tehtud pilt oli:
kindlusest oli alles ainult mõned müürijupid ja nurgatorn (mis oma väljakasvava
heina ja väikse kasega õige nurga alt üsna muinasjutuline välja nägi),
ülejäänud kindluse ala oli täiendatud selgelt hilisemate, kuid nüüdseks
lagunenud telliskiviehitistega. Järv või tiik siiski oli, sellel ulpisid suured
koduhaned, osad valged, osad rohkem hallhane moodi. Tegime tiiru ümber ja
sättisime end parima võimaliku vaatega pingile õhtupoolikustama. Hetk peale
seda, kui olime maha istunud, sulpsasid teisel pool tiiki vette kaks halli
koduhane (kellest üks, emane, võis ka täitsa metsik hallhani olla), ujusid
otsejoones meiepoolsele kaldale, kargasid veest välja, ja paterdasid, kaelad
sirgu ja nokad ees, susina ja koleda kisa saatel (mis ilmselt oli pardi-valloonia
keelne ropendamine) meie poole. Võibolla too isane koduhani üritab oma
metsikule pruudile muljet avaldada, arvasime. Nähes, et neil on siiski tõsi
taga, kargasime eest ära. Pingi oma valdusesse võtnud, patrullisid nad selle
ümber, lähenemiskatsete peale kisa tõstes ja nokaga vehkides. Siis ilmus parki
vanapaar koerakesega, ning asus tiigi ümber tiirule. Haned võtsid neile sappa,
koerast välja tegemata, samamoodi kisendades. Teisel pool vett kargas ülejäänud
parv ükshaaval vette ja hakkas samuti tädi poole ujuma. Siis sai ka selgeks
hanede ründemotiiv – tädi võttis kilekotist peotäie saiapudi ja viskas selle
õhku - korrapealt katkes hanede sõjakisa. Ühesõnaga me välismaalastena lihtsalt
ei teadnud, et kui sinna parki tulla, tuleb neile kümnist maksta, eelistatult
saias.