Siin mõni mõtteke pärast pikka-pikka pausi.
Paar päeva olen saanud lihtsalt n-ö jalad seinale visata ja aeglaselt kulgemise võlusid nautida. Selle nädala reedel tegin viimase eksami siin Leuvenis. Ehkki eksam oleks pidanud algselt olema juba teisipäeval. Aga...
Ma olen sellele naisele ja tema mehele lõpmatult tänulik. Nad olid minu kõrval, ajasid mu asju ja hoidsid mul tuju üleval ning samas teraselt silma peal, kuni Andres tuli. Kuna mu prillid olid veidi katki ja ma teisi lahtise haava pärast kohe pähe panema ei hakanud, olin lisaks šokiuimasusele ka veidi pime, nii et selline tugi kulus kõvasti ära.
Haiglas oldi toredad ja oldi valmis minuga ka inglise keeles suhtlema. Ehkki see arst, kes minuga tegeles, oli sellise vähe huvitava huumorimeelga iroonilisevõitu mees. Näiteks päris alguses, kui mu pilt veel veidi maa ja taeva vahel kõikus, käskis ta üsna resoluutselt mul endale otsa vaadata, mitte vastuseid "kusagilt tähtedest lugeda". Ja hiljem küsis ta (enda sõnul nalja pärast minu reaktsiooni nägemiseks), kas see Estland on ikka arenenud riik (et kas meil ikka deetanuse vastu süstitakse). Õnneks ei teinud ta nalja siis, kui küsimuse peale, kui vana ma olen, vastasin esialgu 22 ja siis veidi aja pärast, et 26. Võib-olla oleks teda siiski veidi lõbustanud, kui ta oleks kuulnud, et ma tegelikult hoopis 25 olen, nagu mulle alles õhtul meenus.
Ahjaa, kui nägu kattev veri ära pesti, tuli välja, et selle saab täiesti korralikult kokku liimida, et polegi õmmelda vaja. Arst võttis ühe tavalise kirjatarvete poes müüdava liimi moodi totsiku ja panigi haava kinni. Aga suurem jama oli selles, et vahepeal oli mu käsi imelikult rippuma ja valutama hakanud. Selgus, et käeluus on mõra, mistõttu tuli käsi lahasesse panna. Loomulikult oli see parem käsi.
Üldiselt arvan aga, et mul läks ikkagi hästi. Haiglas tekib haigete vahel omamoodi hierarhia (mis otsustab tihti, kui kiiresti abi antakse): kõige kõrgemal on kõige nigelamas seisus olijad, need, keda sõidutatakse kanderaamiga ja kes on üleni sidemeis, siis on need, kes liiguvad omal jalal, aga nt pea on üleni verine ja tervenisti sidemeis, siis on nt inimesed, kes vajavad kipsi (nägin neid kõiki), hierarhia alumises otsas aga need, kellel on mingi pisike häda, mida oleks võinud ka rahulikult kodus ravida. Mul oli hea meel selles hierarhias mitte liiga kõrgel asetseda. Aga samas ei pidanud ma ka kaua ootama. Kõik käis üsna kiiresti ja sujuvalt.
Nüüd olen tasapisi õppinud tubli vasakukäelise kombel hakkama saama. Hea, et on olemas arvuti, sest kui käsitsi kirjutada või isegi jooni vedada olen üritanud, on tulemuseks midagi, mille peale isegi lasteaiaõpetaja pead vangutaks ja kirjutaks hindavalt:"Ole hoolsam!".
Õnneks, nagu öeldud, sain õppejõult paar päeva juurde. Esimene õhtupoolik läks Andresega "Troonide mängu" vaadates ja lohutavat smuutit juues. Ja ega edaspidi see vasaku käega märkmete trükkimine ka kuigi kiiresti ei läinud. Aga lõpuks, kui eksamile läksin, olin järsku täitsa oma sõiduvees: õppejõu küsimused olid huvitavad ja tundus, et talle oli jälle huvitav minu arutluskäike kuulata. Oli tunne nagu oleksin väikeses seminaris, mitte suulisel eksamil.
Pärast eksamit kulus mitu tundi, et aru saada, et sess ongi nüüd selleks korraks läbi. Siis läksin ja tiirutasin lihtsalt linnas, peamiselt raamatupoodides. Nii hea oli millegi nii lihtsakoelise ja hoomatavaga tegeleda.
Eile käisin Brüsselis suures kunstimuuseumis ja pärast selles keskjaama lähedal olevas šokolaadipoes, kus ikka midagi tasuta ka maitsta pakutakse. Nüüd on meil kapis tahvel Brüsseli šokolaadi - või praeguseks pigem pool -, mis iseenesest kõlab kuidagi väga peenelt.
Ja tänane päev on möödunud eriti lihtsalt ja mõnusalt: lugedes, lugedes ja lugedes ning selle juurde päikest nautides.
Ning homme tuleb mu esimene jaanipäev Eestist eemal. Jaaniõlu on meil varutud - Leffe punane puuviljaõlu, kanaliha paneme täna marinaadi ja isegi ajutine grill on olemas. Aga enne jaani tuleb veel ühtteist teha: mul homme arsti juures käia ja Andresel filosoofiaeksam ära õiendada. Sellised "meeldivad" tegevused. Aga eks needki saa tehtud, et pärast mõnusalt oma paganlikul kombel aasta valgeimat aega tähistada. Olgu või seekord siis Lääne-Euroopas, kus erinevalt põhjalast ei saja juunis lund.