Luksemburg (ja Brugge ja natuke veel Vallooniat)

Et veel ära kasutada viimaseid päevi Kesk-Euroopas, oleme teinud mõned sõidud. Kõigepealt: pühapäeval Brügge, sest sinna pole siiani jõudnud, ja kõik kohalikud ütlevad, et seal peaks ära käima. Eks ta natuke turistikas oli, aga kena vanalinn, palju väikseid tänavaid ja käike, kanaleid ja šokolaadipoode. Esmaspäev-teisipäev-kolmapäev: Luksemburg (ja kogemata vahepeal Prantsusmaa - sealt kaudu viis otsem tee). 

Mootorratturrändurid, Punaste Kuradite võidukäigu lõpp ja Puudutus

Eelmisel nädalavahetusel käisid meil Kaie ja Martijn - mootorraturrändurid otse siitsamast piiri tagant, Hollandist. Esimesel päeval käisime Brüsselis, mis oli üsna omaette elamus juba sellepoolest, et sel päeval peeti maha Belgia-Argentiina jalgpallimäng, mis oli toonud Brüsselisse hulga Punaste Kuradite (Red Devils - Belgia koondise nimetus) fänne oma punaste särkide, must-kollane-punaste parukate, pasunate ja kogu muu atribuutikaga. Kusagilt oli mulle justkui meelde jäänud, et kesklinnas peaks toimuma suurel ekraanil mängu ülekanne. Viimast me siiski ei näinud, küll aga olid kõik endast lugupidavad välikohvikud pannud üles väiksemad ekraanid, mida jälgisid summades nii inimesed, kes midagi tellinud olid, kui ka need, kes lihtsalt niisama möödakõndides sealsamas platsi olid võtnud. Päris paljud fännid jõlkusid aga lihtsalt Grand Place´il ringi, hõikusid ja puhusid pasunaid.

Pärast jaani

Nagu Andres juba kirjutas, olid meil vaatamata Eestist eemalolekule ja minu katkisele käele täitsa vahvad ja muhedad jaanid. Ikka grillimise, salati ja õllega. Ainult ilm oli ebajaanilikult soe ja ilus.

Teine Brüssel

Täna  tegime Brüsseli-päeva. Liisi on nüüd sisuliselt mitteametlikult atesteeritud Brüsseli-giid, oma mitmete pealinna-käikude järel, seega kaarti palju enam vaja ei läinudki. Plaan oli minna loodusloo-muuseumi dinosauruste konte vaatama (ilmselt midagi sellist, mida deidinippide all toodaks välja halva vastunäitena). Täitsa huvitav oli, aga võibolla isegi huvitavamad olid elusad peletised akvaariumides muuseumi ülakorrusel - igasugu mitme- ja paljujalgsed. 

Proklamatsioon: vahel kaotad, alati õpid

Läbi! Või siis mitte päris. Eelmise nädala neljapäeva pärastlõunal oli Arenbergi lossiõues "proklamatsioon", ehk midagi lõpuaktuse taolist. Aktuse osa seisnes selles, et loeti kiiresti ette, kes lõpetavad (hinnete avaldamist netis - ehk "deliberatsiooni" - polnud selleks ajaks veel toimunud, seega väike üllatusmoment), ja pärast võis minna ja programmijuhi käest oma paberi võtta (kuigi ametlik diplom saadetakse tagantjärele). Kõiki programmi inimesi kaugelt kohal polnud, aga need kes olid, olid parekondadega; mitmed insenärid kaitsevad lõputööd sügisel ja mõnel oli ette teada, et sügisel järeleksameid on. Ma ettenägelikult oma paberit ei võtnud, ja hea oli ka, sai rahus veini limpsida ja inimestega juttu ajada. 

Jaan

Jaanilaupäeva hommikul ärkasin üles, võtsin välja filosoofilised artiklid ja hakkasin lugema. Sest ma armastan filosoofiat. Või siis sest lõuna ajal oli eksam, milleks juba nädal aega olin lugenud. Aga õhtuks oli asi läbi, panime Liisiga ühekordse grilli üles, korkisime Leffed lahti ja grillisime isetehtud calvadose--sibula-õuna-marinaadis kana. Ja pärast öö aegu vaatasime üheksakümnendate sarju juutuubist. Lõbus. Ühekordne grill osutus lausa kahekordseks, sest kõht sai täis ja süsi veel jätkus, seega teisipäeva õhtul tegin grillikarpi väikse oksadest lõkke ja sain söed uuesti põlema, ning ülejäänud kana läks peale. Väga hea oli. Ööhämaruses laperdasid pärast mõned nahkhiired.

Enne jaani

Siin mõni mõtteke pärast pikka-pikka pausi.

Paar päeva olen saanud lihtsalt n-ö jalad seinale visata ja aeglaselt kulgemise võlusid nautida. Selle nädala reedel tegin viimase eksami siin Leuvenis. Ehkki eksam oleks pidanud algselt olema juba teisipäeval. Aga...

Kultuurilised erinevused

Üks asi, mida varem üldse ei osanud märgata, ent mis nüüd jalgpallipühadega silma hakkas: siin pole majadel lipuvardaid. Mitte ühelgi, välja arvatud umbes raekojal. Sest üldiselt ju lippe ei lehvitata, rahvuslippe ammugi. Seega nüüd on lipud riputatud rõdudele, akna vahele või kui lipp on väikse puust varrekese otsas, siis see vars kuhugi kinni torgatud. Lipud pole alati ka ainult mustakollapunased trikoloorid, vahel on lipule kirjutatud ka nt inglise(!) keeles "Belgium". Kohalik õlletootja vist ka jagab neid, sest mitmel pool ripuvad selliseid, kus keskmise triibu peal on Jupileri õlle härjalogo ja kõrval MMi logod.

Miniluutsifer ja rahvuslik ärkamine

Kuni kevadeni Belgias Belgia lippe just palju näha polnud. Brüsselis mõnes kohas; Valloonias oli mõne postimaja küljes näiteks. Igasugu pühasid on küll olnud, lipud pole teema. Aga nüüd on järsku toimunud suur rahvuslik ärkamine: lipud majade küljes, akendest välja rippumas, auto külgpeeglite ümber, poodides vimplikettidena, iga kolmanda toote peal ja burksiputkas saab osta toodet Mini Lucifer (kaks lihapulka mingi asja sisse kastetud ja otsapidi karpi pandud). Üldiselt esinevadki trikoloorivärvid koos diaboolilise sümboolikaga, saba, sarvede ja põrgutulega. Tuletagem meelde, et Belgia on seejuures tõsikatoliiklik maa.

Tulbid, Tartu ja masinaehitaja ülesanded

Väike kirjutamispaus, alalise vabandusega ajapuudusest. Ja ainult kiiremaks läheb, sest kohe tulevad eksamid, ja enne eksameid tuleb magistritöö valmis saada (tähtaeg kattub esimese eksamiga). Vahepealset kokkuvõttes... aprilli keskel, pärast Normandiat: Holland! Ja siis veel mõned käigud.

Doktor Dolittle´i momente

Üleeile istusin Agoras ja lugesin midagi, kui mind äkki tabas doktor Dolittle´i moment. Lugesin ja lugesin, kuni äkki sain aru, et ei saa enam hästi keskenduda, kuna ma saangi täielikult ARU, mida kaks hollandi keelt kõnelevat inimest mu lähedal omavahel räägivad. Olen seda keelt õppinud vähehaaval siiatulekust saadik, aga päriselt ikkagi umbes kaks ja pool kuud. Enamasti haaran ma (pingutades) suulisest keelest lauseid ja mõtteid, aga päris suur osa kõneldust on ikkagi paraja udu sees. Ja siis järsku selline hetk. Nautisin midagi sarnast ka tol õhtul koju minnes ja ühest noortekambast möödudes.

Normandia

Etteruttavalt: Étretat

Vahepeal on kirjutamisele paus sisse tulnud, sest kiirevõitu on olnud. Aprilli teine ja kolmas nädal oli vaheaeg... jutumärkides: kogu aja oleks pidanud kõvasti tööd tegema (mida on nüüd saanud järele teha), ent kuna see on katoliiklik maa, siis seda nimetatakse lihavõttevaheajaks. Sai sedagi, ent muuhulgas võtsime kätte ja põrutasime ühel kenal laupäevahommikul Normandiasse. Kui välja arvata ohklemised kiirteemaksude osas, läks kõik suurepäraselt. Mõned reisimärkmed:

Masinist

Nüüd on käes lihavõttevaheaeg, ehk teisisõnu tihe tööperiood. Sel nädalal olen tavalise kahe päeva asemel neljapäevani Gentis ja ehitan masinaid. Iga kord, kui tundub, et kõik on valmis, ilmneb jälle sadakond probleemi, näiteks: korpused ja kohati failid ühe korpuse sees on igaüks erinevas kodeeringus, kui kokku panna, lendab pool teksti õhku, kui konverteerida, lendavad pooltel juhtudel pooled täpitähed õhku. Või tõlkemasinaehitusarhidektuur ehitab kenasti, aga viimases faasis leiab, et UTF-8 on ikka üks ilge jama kodeering, ja lendab ise õhku. Mingi asja sain täna siiski tööle, ja sellest ajendatuna saatsin mingile konverentsile abstrakti, kus lubasin komputatsionaalseid piimajõgesid ja kõrge tõlkekvaliteedi-indeksiga pudrumägesid. Abstrakti süsteemi laadides tekkis korraks pisuke indentiteedikriis... vormi oli vaja märkida nimi, affiliatsioonid (ma siis panin oma kõik kolm asutust kirja) ja: 'country'.

Amatöörmoosekandid

See on siis järjeks eelmisele postitusele - reedel (st siis juba eelmisel reedel) oli suur kursusepidu, kus sai ise piiramatus koguses endale kokteile keerata, mille maksis muuhulgas kinni ülikool, ja kus meie jätkuvalt nimetu bänd kahe setiga üles astus. Kogu asi võttis üsna professionaalse väljanägemise, kui ilmnes, et koos täispuhutavate palmide ja muu kaunistuskolaga olid korraldajad välja ajanud ka kaks suurt võimu ja kolm mikrit, ning kohale ilmus ka üks vilistlane, kellel oli kaasas väike miksimispult.

Elu mõnusam osa märtsisuvises Brüsselis

Pärast pooltteist nädalat vihma ja jahedust tuli kusagilt pahinal tagasi kogu soojus, mis vahepeal kadunud oli, puhus pilved taevast ja inimesed välikohvikuisse istuma. Istusin isegi reedese aju väänava seminari järel osaga meie seminarirahva pluss ühe tuttava hollandlasega otse Leuveni Ülikooli Keskraamatukogu ette välikohvikusse, võtsin oma Kriegi ja märkasin ehk alles tunni pärast, et olen ise sellele mõtlemata möödaminnes ka mantli seljast võtnud - ja et vaatamata sellele oli ikkagi soe. See oligi just see hetk, kui soojus tagasi tuli.

Amatöörradistid

Paari nädala jooksul on nüüd saanud proove teha, koosseisus kursaõde, doktorand ja mina, et sel reedel kursusepeol üles astuda. Võimenduse küsimus on siiani poollahtine, aga kuna väga suur pidu pole, siis ehk kannatab ka akustiliselt (st kahe nailonkeeltega kitarriga) asja ära ajada; vähemalt ükskord varem ühel teisel välismaal on see õnnestunud. Lauljahäält on siiski vaja võimendada; eile proovis tuli doktorandihärral meelde, et tal tegelikult kuskil on üks väike mikker, otsis selle üles, ja pistsime selle otse kidravõimu. Kidravõimust häält ei tulnud.

Tervuren

Kui ma oleks kirjutanud seda postitust veel paar päeva tagasi, oleksin saanud kilgata, et suvi-suvi, meil on siin 20 kraadi sooja, sääsed pinisevad ringi ja nartsissid hakkavad peaaegu juba ära õitsema. Vahepeal saabus aga paduvihm koos novembriga.

Et suvi raisku ei läheks, ja tagantjärele oli see nagu näha hea mõte, tegime neljapäeval väikse tiiru linnast välja, Tervurenisse, kus Liisi turismialaste guugeldamiste järgi üks suur kuninglik palee koos Aafrika muuseumiga peaks asetsema. Piknikukraami (ja siis üksiti ka igapäevasöögi) ostmise peale läks siiski ka omajagu aega, ja minema hakates oli juba pime.

Enter the Matrix

[Sellest tuleb nüüd üks nerdy nerdy nerdy postitus] Aga eile sai üle pika aja natuke jämmi tehtud. Plaan on nimelt kursaõe ja sama programmi vilistlasega kuu lõpus toimuval kursapeol üles astuda. Eks näis; mängisime mõned lood kokku ja kaalusime, kas esitada Suits Vee Peal ukuleleversioonis. Seetõttu tänahommikune tekstiarvutamise harjutustund just väga ärksalt ei läinud...

Lohutust haige olemise päevadeks

Umbes nii eelmise nädala alguses mõtlesin ma sisimas rõõmsalt, et näe, polegi sellel talvel korralikult haige olnud. Üks kord olin haige siia tulles, päris semestri algul, aga nüüd vahepeal pole midagi olnud. Ja suur särav ja sumisev kevad paistis juba käes olevat, mis andis lootustandvaid märke sel talvel mitte enam haigeks jäädagi. Mind ei kallutanud kahtlustele ka tõik, et arvestatav osa minu erinevate seminaride kaastudengeist tatistab, köhib ja turtsub ning et Andres oli just äsja haigestunud. Mu peas oli lihtsalt kindel arusaam, et ma ei jää ju enam kevadel haigeks, et nüüd on haiguste hooaja jõnksust ülesaadud. Isegi kui ma ärkasin pühapäeva hommikul krõbeda kurguga, lasin enesekindlalt taruvaiguvurtsu kurku, panin riidesse ja läksin jooksma, seetähendab katsetasin ignoreerimistaktikat. Paraku toimis see vaid mõne tunni, siis otsustas haigus oma töö teha. Nii palju siis sellest - ärasõnumisel on oma ikka kindel vägi sees.

Pärlid ja päiksepaiste

Täna, tegelikult eile ka, on väga soe olnud. Keskpäeval hommikut (Liisi jaoks brantši) sööma siirudsimegi aeda, ja jäime sinna kuni oli aeg lõuna peale hakata mõtlema. Põõsad õitsevad, esimesed kollased liblikad laperdavad pisut segaduses ilmel ringi, kaks kiritigu on end suurte kollaste õitega põõsa okstele vinnanud ja rohu sees toimetavad sipelgad. Täna õhtul oli veel nii soe, et käisime aias kuupaistes kakaod joomas.

Vol 2 ehk kevade algus Leuvenis (de facto)

Erinevalt Andresest ei ole ma sellesse blogisse juba mõnda aega kirjutanud. Viimati kui kirjutasin, oli talv või vähemalt midagi talvelaadset ja sess, mis venis nagu siirup (ja samas jõudis iga eksam ikka liiga kiiresti kohale). Kui ma 27. jaanuaril viimase essee ära saatsin, võtsin natuke aega, täpsemalt pool tundi, puhkamiseks ja seejärel hakkasin pakkima, et kolmeks nädalaks koju lennata. Seda sessijärgset ja neli kuud välismaal olemise järgset kodusolekut ei ole nii lihtsalt võimalik kirjeldada. Paar olulisemat ja meeldivamat (segiläbi) märksõna ehk siiski: kodu (lihtsalt kodu, kodu, kodu), Tartu, ema toidud, taimetee, kohvitamised-veinitamised sõpradega, jalutuskäigud, lugemine, kinoskäik õega. Üsna hirmus oli see hetk, kui tuli teade, et nüüd on kõik eksamitulemused üleval. Kõigi tulemuste korraga teadasaamises on midagi selle tunde sarnast, nagu suurt plaastrit kiiresti ja ühekorraga ärarebides. Teisalt pole mul midagi kurta - eksamitulemused olid väga head. Üks neist lausa nii hea, et välistudengite infosessioonidel oli meile mitu korda teatatud, et seda hinnet ei maksa meil tegelikult oodata. Nojah, vahel võib ka selliseid üllatusi ette tulla.

Patriootlikud fritüristid, eesel ja ropud haned (Valloonia)

Nivelles' linna sisse sõites kostusid taamalt marsitrummid. Esimesena nägime me Vaaraosid. Kostümeeritud mehed ja poisid ees, marsiorkester trummide ja tuubadega taga. Leidnud kitsaste keskaegsete tänavate vahelt lõpuks parkla, kuhu mahtus parkima, seadsime sammud keskväljaku poole, kus pidi seisma 6. sajandi katedraal. Linnas oli käimas mingi karneval, ja edasi minnes ilmus nurga tagant välja jälle järgmine seltskond, mõniteist kuni mõnikümmend tegelast, orkester sabas. Vaaraod, Jalgpallihuligaanid, Hernehirmutised, Patriootlikud Fritüürimüüjad, Ameerika lippudega Inimhotdogid (lipu triibud olid ka hotdogidest), suured karvasest riidest vorstisabad pintsaku alt välja tolknemas. 

Kevad Flandrias

Pisikesed rohelised linnud siristavad pargipuude okstel, lumikellukesed ja võõrasemad õitsevad ning ilm vaheldub särgi ja vihmamantli vahel. Kevad. Kevadega koos tuli (kodumaareisilt) Liisi, uus semester ja praktika algus.

Gentis käimine läheb nüüd iganädalaseks, kuid päris mitte igapäevaseks, koolis on jätkuvalt vaja ka käia. Praktikafirma asub ühe Genti kesklinna ostukeskuse ülakorrusel, suure kontoriks uuristatud korteri ruumes. Esimesel päeval anti kohe võti ka, ja öeldi, et pane tuled kustu, kui viimane oled.

Morbiidne konvergents

Eksamid toimuvad Leuvenis nii, et ühes saalis on tihti koos mitu eksamiseltskonda, ja kui mõni neist on selline silma järgi baka/nooremapoolne, siis nad kannavad tihti musti ülikondi ja triiksärke. Enamik eksameid on suulised kirjaliku ettevalmistusega, ehk mõned tunnid kirjutad, siis lähed kirjutad nime tahvlile ja kui järjekord sinuni jõuab, lähed seletad õppejõule, mis sa kirjutasid. Paljud lahkuvad eksamiruumist vastamisele üsna morni näoga, ja tagasi tulevad tihti veel mornimalt, moodustades perioodilise leinameeleolus rongkäigu. 

Sünnipäevaks: trobikond puid ja peidetud Markoveid

Järgmine eksaminant!

Eilne sünnipäev möödus väga... tegusalt. Hommikul pool seitse üles (Liisi oli hommikusöögiks head-paremat hankinud, see oli tore), natuke kordamist ja siis kõnetuvastuse eksamile. Kloostrikellade, sireenide, rongi mühina ja tipptunniliikluse kuma taustal seda väiksemat raudteepoolset tänavat mööda kämpusesse vurades mõtlesin, et noh, vähemalt omamoodi meeldejääv. Eksam polnud elektrotehnika instituudi katakombides kus loeng, vaid hoopis termotehnika instituudis. Mitte päris küll pildil olevas ruumis, aga selle kõrval, kus mille seina kaunistasid raskest rauast ahjuluugid. Eksami jooksul pidi ka käima kaks korda suuliselt oma lahendustest aru andmas. See on mingi selle ülikooli värk, et suur enamus eksameid on kas suulised või "suulised kirjaliku ettevalmistusega" nagu see.

Jäävustest ja tulevustest

Oli üks aasta - ja siis sai see läbi. 2013 voolas minema nii kiiresti nagu vesi, mida oleks sõelaga kantud. Mul ei ole tulevaks aastaks mingeid suuri lubadusi, aga mul on palju mõtteid ja lootusi. Ja kogemusi - kui tagasi vaadata. Sest kuigi tundub, nagu oleks aasta kiiresti möödunud, siis sellele päriselt tagasi mõtlema hakates tundub see palju pikem kui 365 päeva, sest kuidas oleksin ma nii lühikese aja jooksul jõudnud nii palju teha või näha või tunda või kogeda? Samaaegselt töötada ja õppida, konverentse külastada, uusi inimesi kohata ja mõnega neist päriselt sõbraks saada, Saksamaal käia, suve nautida, lugeda, vaadata, kuulata, sõpradega veini juua, nii palju rääkida ja mõndagi rääkimata jätta, suvehommikuti perega kohvitada, marju süüa, kasta ja korjata, vennale tema ülikooli- ja erialaotsingutel kaasa elada, taotleda ja taotleda, et siis võimalusi saada ja nendeks võimalusteks valmistuda, pabereid ajada, elukohta otsida, muretseda ja rõõmustada, läbi poole Euroopa pärale jõuda, samaaegselt igatseda ja kohaneda, aasta lõpus tagasi vaadates oma mineviku tulevikuhorisonte tuletada, olnut vaadata ja eesolevat kujutleda. Ja vahel nagu imestledes korraks ära tunda - oota, praegu on siis nii, et ma olen nüüd siin, näiteks Belgias - kes oleks võinud arvata?! Mõneti on kõik need hetked praegu kusagil siinsamas korraga olemas...