Elu mõnusam osa märtsisuvises Brüsselis

Pärast pooltteist nädalat vihma ja jahedust tuli kusagilt pahinal tagasi kogu soojus, mis vahepeal kadunud oli, puhus pilved taevast ja inimesed välikohvikuisse istuma. Istusin isegi reedese aju väänava seminari järel osaga meie seminarirahva pluss ühe tuttava hollandlasega otse Leuveni Ülikooli Keskraamatukogu ette välikohvikusse, võtsin oma Kriegi ja märkasin ehk alles tunni pärast, et olen ise sellele mõtlemata möödaminnes ka mantli seljast võtnud - ja et vaatamata sellele oli ikkagi soe. See oligi just see hetk, kui soojus tagasi tuli.

Amatöörradistid

Paari nädala jooksul on nüüd saanud proove teha, koosseisus kursaõde, doktorand ja mina, et sel reedel kursusepeol üles astuda. Võimenduse küsimus on siiani poollahtine, aga kuna väga suur pidu pole, siis ehk kannatab ka akustiliselt (st kahe nailonkeeltega kitarriga) asja ära ajada; vähemalt ükskord varem ühel teisel välismaal on see õnnestunud. Lauljahäält on siiski vaja võimendada; eile proovis tuli doktorandihärral meelde, et tal tegelikult kuskil on üks väike mikker, otsis selle üles, ja pistsime selle otse kidravõimu. Kidravõimust häält ei tulnud.

Tervuren

Kui ma oleks kirjutanud seda postitust veel paar päeva tagasi, oleksin saanud kilgata, et suvi-suvi, meil on siin 20 kraadi sooja, sääsed pinisevad ringi ja nartsissid hakkavad peaaegu juba ära õitsema. Vahepeal saabus aga paduvihm koos novembriga.

Et suvi raisku ei läheks, ja tagantjärele oli see nagu näha hea mõte, tegime neljapäeval väikse tiiru linnast välja, Tervurenisse, kus Liisi turismialaste guugeldamiste järgi üks suur kuninglik palee koos Aafrika muuseumiga peaks asetsema. Piknikukraami (ja siis üksiti ka igapäevasöögi) ostmise peale läks siiski ka omajagu aega, ja minema hakates oli juba pime.

Enter the Matrix

[Sellest tuleb nüüd üks nerdy nerdy nerdy postitus] Aga eile sai üle pika aja natuke jämmi tehtud. Plaan on nimelt kursaõe ja sama programmi vilistlasega kuu lõpus toimuval kursapeol üles astuda. Eks näis; mängisime mõned lood kokku ja kaalusime, kas esitada Suits Vee Peal ukuleleversioonis. Seetõttu tänahommikune tekstiarvutamise harjutustund just väga ärksalt ei läinud...

Lohutust haige olemise päevadeks

Umbes nii eelmise nädala alguses mõtlesin ma sisimas rõõmsalt, et näe, polegi sellel talvel korralikult haige olnud. Üks kord olin haige siia tulles, päris semestri algul, aga nüüd vahepeal pole midagi olnud. Ja suur särav ja sumisev kevad paistis juba käes olevat, mis andis lootustandvaid märke sel talvel mitte enam haigeks jäädagi. Mind ei kallutanud kahtlustele ka tõik, et arvestatav osa minu erinevate seminaride kaastudengeist tatistab, köhib ja turtsub ning et Andres oli just äsja haigestunud. Mu peas oli lihtsalt kindel arusaam, et ma ei jää ju enam kevadel haigeks, et nüüd on haiguste hooaja jõnksust ülesaadud. Isegi kui ma ärkasin pühapäeva hommikul krõbeda kurguga, lasin enesekindlalt taruvaiguvurtsu kurku, panin riidesse ja läksin jooksma, seetähendab katsetasin ignoreerimistaktikat. Paraku toimis see vaid mõne tunni, siis otsustas haigus oma töö teha. Nii palju siis sellest - ärasõnumisel on oma ikka kindel vägi sees.

Pärlid ja päiksepaiste

Täna, tegelikult eile ka, on väga soe olnud. Keskpäeval hommikut (Liisi jaoks brantši) sööma siirudsimegi aeda, ja jäime sinna kuni oli aeg lõuna peale hakata mõtlema. Põõsad õitsevad, esimesed kollased liblikad laperdavad pisut segaduses ilmel ringi, kaks kiritigu on end suurte kollaste õitega põõsa okstele vinnanud ja rohu sees toimetavad sipelgad. Täna õhtul oli veel nii soe, et käisime aias kuupaistes kakaod joomas.

Vol 2 ehk kevade algus Leuvenis (de facto)

Erinevalt Andresest ei ole ma sellesse blogisse juba mõnda aega kirjutanud. Viimati kui kirjutasin, oli talv või vähemalt midagi talvelaadset ja sess, mis venis nagu siirup (ja samas jõudis iga eksam ikka liiga kiiresti kohale). Kui ma 27. jaanuaril viimase essee ära saatsin, võtsin natuke aega, täpsemalt pool tundi, puhkamiseks ja seejärel hakkasin pakkima, et kolmeks nädalaks koju lennata. Seda sessijärgset ja neli kuud välismaal olemise järgset kodusolekut ei ole nii lihtsalt võimalik kirjeldada. Paar olulisemat ja meeldivamat (segiläbi) märksõna ehk siiski: kodu (lihtsalt kodu, kodu, kodu), Tartu, ema toidud, taimetee, kohvitamised-veinitamised sõpradega, jalutuskäigud, lugemine, kinoskäik õega. Üsna hirmus oli see hetk, kui tuli teade, et nüüd on kõik eksamitulemused üleval. Kõigi tulemuste korraga teadasaamises on midagi selle tunde sarnast, nagu suurt plaastrit kiiresti ja ühekorraga ärarebides. Teisalt pole mul midagi kurta - eksamitulemused olid väga head. Üks neist lausa nii hea, et välistudengite infosessioonidel oli meile mitu korda teatatud, et seda hinnet ei maksa meil tegelikult oodata. Nojah, vahel võib ka selliseid üllatusi ette tulla.