Morbiidne konvergents

Eksamid toimuvad Leuvenis nii, et ühes saalis on tihti koos mitu eksamiseltskonda, ja kui mõni neist on selline silma järgi baka/nooremapoolne, siis nad kannavad tihti musti ülikondi ja triiksärke. Enamik eksameid on suulised kirjaliku ettevalmistusega, ehk mõned tunnid kirjutad, siis lähed kirjutad nime tahvlile ja kui järjekord sinuni jõuab, lähed seletad õppejõule, mis sa kirjutasid. Paljud lahkuvad eksamiruumist vastamisele üsna morni näoga, ja tagasi tulevad tihti veel mornimalt, moodustades perioodilise leinameeleolus rongkäigu. 

Sünnipäevaks: trobikond puid ja peidetud Markoveid

Järgmine eksaminant!

Eilne sünnipäev möödus väga... tegusalt. Hommikul pool seitse üles (Liisi oli hommikusöögiks head-paremat hankinud, see oli tore), natuke kordamist ja siis kõnetuvastuse eksamile. Kloostrikellade, sireenide, rongi mühina ja tipptunniliikluse kuma taustal seda väiksemat raudteepoolset tänavat mööda kämpusesse vurades mõtlesin, et noh, vähemalt omamoodi meeldejääv. Eksam polnud elektrotehnika instituudi katakombides kus loeng, vaid hoopis termotehnika instituudis. Mitte päris küll pildil olevas ruumis, aga selle kõrval, kus mille seina kaunistasid raskest rauast ahjuluugid. Eksami jooksul pidi ka käima kaks korda suuliselt oma lahendustest aru andmas. See on mingi selle ülikooli värk, et suur enamus eksameid on kas suulised või "suulised kirjaliku ettevalmistusega" nagu see.

Jäävustest ja tulevustest

Oli üks aasta - ja siis sai see läbi. 2013 voolas minema nii kiiresti nagu vesi, mida oleks sõelaga kantud. Mul ei ole tulevaks aastaks mingeid suuri lubadusi, aga mul on palju mõtteid ja lootusi. Ja kogemusi - kui tagasi vaadata. Sest kuigi tundub, nagu oleks aasta kiiresti möödunud, siis sellele päriselt tagasi mõtlema hakates tundub see palju pikem kui 365 päeva, sest kuidas oleksin ma nii lühikese aja jooksul jõudnud nii palju teha või näha või tunda või kogeda? Samaaegselt töötada ja õppida, konverentse külastada, uusi inimesi kohata ja mõnega neist päriselt sõbraks saada, Saksamaal käia, suve nautida, lugeda, vaadata, kuulata, sõpradega veini juua, nii palju rääkida ja mõndagi rääkimata jätta, suvehommikuti perega kohvitada, marju süüa, kasta ja korjata, vennale tema ülikooli- ja erialaotsingutel kaasa elada, taotleda ja taotleda, et siis võimalusi saada ja nendeks võimalusteks valmistuda, pabereid ajada, elukohta otsida, muretseda ja rõõmustada, läbi poole Euroopa pärale jõuda, samaaegselt igatseda ja kohaneda, aasta lõpus tagasi vaadates oma mineviku tulevikuhorisonte tuletada, olnut vaadata ja eesolevat kujutleda. Ja vahel nagu imestledes korraks ära tunda - oota, praegu on siis nii, et ma olen nüüd siin, näiteks Belgias - kes oleks võinud arvata?! Mõneti on kõik need hetked praegu kusagil siinsamas korraga olemas...